Tänane post tuleb pikk. Homne tõenäoliselt ka, aga palun juba ette andeks. Nii palju on rääkida. Viimane postitus on eelmise aasta novembrist- häbi, häbi! Ega ma ju tegelikult ei tea ka, paljud teist üldse mind jälgivad. Aga inimesed, kes nüüd juba mitmendat korda "MILLAL SA KIRJUTAD?" kirju saatnud on, saavad igatahes lubatud postituse.
November oli low kuu, sest noor inimene suri (mitte küll lähedane, kuid siiski tuttav) ja kuna ma olen ise kodust eemal, siis igatsus koduste järele kasvas üle pea. Tööl oli kiire ja aega maha võtta ei saanud. Aga et halba pole ilma heata, oli Novembris ka minu elu parim üritus ja selleks siis muidugi Nickelbacki kontsert. Aegade algusest peale olen ma selle bändi fänn olnud, ka siis kui mu karvased põhipooliaegsed klassivennad kõik Metallica ja Guns and Roses'i särkidega ringi kargasid ja vahetundidel vaid nende muusikat mängisid, kuulasin ma enda cd playeri pealt Far Away'd. Hehe. Ärge saage valesti aru, minu jaoks on ka Metallical ja Queenil ja muudel legendidel südames koht, aga...
Ja nüüd siis lõpuks ometi õnnestus mul ta oma silmaga ära näha! Lemmik etteaste polnud mitte Kroegeri vaid Peake'i esituses. Niiiii imehea. Video on nagu ta on, aga minust ei saagi kunagi filmimeistrit, olgem ausad.
Detsember oli ülimalt kiire. Iga päev ligi 30 koera ning ületunnid. Ma ei hakka halama vaid lihtsalt paari sõnaga öeldes, mul õnnestus ennast vigastada ning detsembri lõppedes palusin end töölt vabaks. Võin vabalt öelda, et puhkus kestab siiamaani! :D
Jõulud olid imelised ning veetsin need esmalt Dave'i pere juures (läksin sinna koos Annikaga õhtusöögile) ja järgmise päeva jõululõuna pidasime Annika perekonnaga Kwinanas. Uue aasta võtsime vastu tüdrukutega Mandurah lähedal rannas. Grillisime ja sõime oma viimased lihad, sest 2013 aasta tähendab minu jaoks veganismi algust. Annika liitus minuga ja olgem ausad, tegelikult on alati parem, kui paarisuhetes söömisharjumused samad on. Süüa teed ju niikuinii mõlemale ja parem siis juba sama toit, kui mitu erirooga. Ühtlasi on meie household nüüd ka smoking free, st Annika pole 30 päeva suitsu teinud!
Meie perega on liitunud kaks x-ray tetrtat (Kourtney ja Kim) ja üks võitluskala (Seaweed). Kes oleks arvanud et minust selline akvaariumi-inimene saab.
Seaweed (on the left) and Lind (on the right)
Seaweed
Uue aastaga toimus palju muudatusi. Esiteks suurimaks muutuseks veganiks hakkamine (homses postis räägin lähemalt), teiseks aja maha võtmine töö mõttes, kolmandaks iseenda spirituaalse poole leidmine. Ma jõuan ikka ja alati sinna punkti, kus põletan end kergelt ja kiirelt läbi ning olen täiesti veendunud, et see on vaid tänu minu pisut hullumeelsele iseloomule. Kõigesse panustan endast kõik. Olgu see armastus, sõprus, töö või mõni muu asi. Tihti ma olen ekstreemne ja kui millessegi usun, siis 110% ja vankumatult. Mõnes mõttes on see ju väga hea omadus, aga teisest küljest põletab see ka läbi. Kõike ei saa, kõike ei peagi. 2013 on minu jaoks olulise ja määrava tähtsusega aasta. Ma tean, et olen nüüd sammukene lähemal sellele inimesele, kes minust ükskord kasvama peab. See inimene, kelleks ma tahan jäädagi. Kõik, milega ma end ümbritsenud olen, olen ma ise enda ümber valinud. Kui ma ei ole rahul, siis mul ei ole kedagi teist süüdistada, kui vaid iseennast.
_________________________________________________________________________________
Annikast. Väärib eraldi ruumi.
3 päeva pärast saab 6 kuud.
Ta on minu teine pool ja minu õpetaja. Selles väikeses kehas ja suures õrnas hinges on nii palju mulle vastandlikku ja samas nii palju mulle sarnast. Tõenäoliselt ainus inimene maailmas, kellega mul on side, millesarnast enne kogenud ei ole ja vaevalt et ka kunagi kogen. Need on suured sõnad ja ma ei võta neid kergelt. Me ei tea, et mis saab ja kuhu me jõuame, ma tean vaid, et ma elan hetkes ja see hetk on kuradi hea. Küsimustele "Kuidas?", "Miks?" ma vastata küll ei oska. Ma olen alati teadnud, et väline ei loe, ei loe ka vanus ega muud määrajad. Loeb see, mis on sees ja see,mida silmaga ei näe ja käega ei katsu, aga südamega tajud. Las me ollagi siis veidrad ja ühiskonna (vähemalt Eesti) silmis vähemuslikud ja väärad. Aga kui õhtu lõpuks Sa uinud inimese kaisus, kes Sind hoiab ja mõistab sõnagi lausumata, siis on sellel üldse vahet, mis sugu, värvi, kasvu see inimene on ? Ma ei ole feminist, ma armastan kõiki inimesi, kõiki loomi ja loodust, aga eelkõige armastan ma siiratel ja omakasupüüdmatutel emotsioonidel põhinevaid suhteid. Vaata korraks enda elu, oled Sa kõigega rahul ? Kui jah, siis mul on Sinu üle hea meel. Kui ei, siis äkki oleks aeg oma maailmapilti laiendada ja teravate sõnade pildumise asemel energia iseenda silmaringi arendamisele koondada? Kõigest väike soovitus.
Me veetsime imelise nädalavahetuse lõunas. Parim puhkus, mis mul olnud on. Ilusaimate vaadetega, suurimate emotsioonidega.
Pildid räägivad iseenda eest. Kui midagi siin elus imetleda, siis kindlasti loodust, ookeani ja kõike sellega kaasnevat, mis meile antud on. Ma tahan, et see jääks. Ma tahan, et vähemalt minu inimesed armastaksid loodust sama palju, kui mina ise. Et mind ei ümbritseks iial inimesed, kes loobivad prügi, sülitavad maha ning pilluvaid linde-loomi. Aitäh.
Käisime koopas, mis oli üle 150 km pikk (muidugi ei käinud me kogu ulatuses seda läbi), jalutasime maailma pikimal kail (üle 2 km pikk, mere kohal), nägime fantastiliselt ilusat rannikut, olime tunnistajaks, kuidas 2 ookeani kohtuvad (suurepärane elamus on seista kahe ookeani vahel, päris WA lõpus), Nautisime häid loodust, taimeroogi, päikest ja üksteise seltskonda. Seda viimast ilmselt kõige enam, sest ma ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda sain.
Kui matkasellid ei taipa valgustust kaasa võtta, tuleb sedaani pagassi ronida. Hea on olla väike!
Paneme taimeri, aga unustame ära.
Paneme taimeri, aga nali tuleb vahele.
Mmmusi.
Ei ole probleemi auto pagasnikus öösel ka durakat taguda.
:)
Ja väärib märkimist, et mu blondil kukkus viimane taks. PALJU õnne kallis Meelika! Nagu Sa isegi ütlesid, 4x tuleb 2014 tasa teha. ;) xxx
Sõbrad, te olete minu kõik!
Ja palun ärge unustage:
LIVE, LAUGH, LOVE!
Ikka Teie,
Päm
