Cause he only loves me when I close my eyes

Kust alustada. Jätsin väga pika vahe, aga reisi ajal blogida lihtsalt ei tahtnud/jõudnud.
Lennukis alustasime meeleolukalt... :D Kuulasime Nancy laule ja võtsime paar koksi. Uskumatult naljakas oli tegelikult.

Esimesed päevad (7-11) veetsin Balil. Selles ajavahemikus saigi kõige rohkem ära tehtud. Käisime loomaaias, tegime elevandiga sõitu, nägime põhilist öömelu ja kuigi ma väga sellest osa võtta ei tahtnud, sest paratamatult on valge tüdrukuna isegi sõbraga (kui pole just boyfriend, siis tõmmatakse vähe tagasi) raske väljas käia, siis mõned korrad veenis Kristo mind ikka kaasa tulema. Bob Marley pubis tõmbasime piipu (ma sain oma kaua oodatud chocomindi!!!!!!!!), SkyGardenis keerutasime tantsu. SkyGarden on üks lahedamaid ööklubisid, kus ma käinud olen. Esiteks on see läbi mitme korruse ja muidugi kirss tordil on see, et VIP tsooni saavad ainult valged inimesed- st kohalikud sinna üldse ei pääsegi. Mõnes mõttes võib see haige diskrimineerimisena tunduda, aga ausalt, minu jaoks oli see küll väga mõnus koht, kuhu ära põgeneda. :D Kohalikud on väga sõbralikud ja nagu juba enne mainitud, siis mehed paraku lausa liiga sõbralikud. Üksi väljas käia kindlasti ei kannata.

Vaade SkyGardeni VIP-tsoonist. 

Ja kõigile, kel kunagi plaanis Balile minna on, siis 100% soovitan Mercury Harvestlandi hotelli. Kõik-kõik oli viimasepeal. Ja vähemalt La Liga mängud sain ka kõik ära vaadatud.;)

Meie tuba

Et Indoneesia on arenev riik ja hetkeline olukord ei ole seal kõige kuldsem, siis põhiline raha teenitaksegi lihtrahval söögikohti pidades või kaubeldes riiete-muu nänniga. Ka lapsed teenivad raha, pisikesed süütute silmadega 5-aastased, kes Sul kannul käivad ja põhimõtteliselt seelikusabast kinni hoiavad, stamplausena paludes osta käepaelu vms. Kui keelduda, siis lähevad kurjaks ja ütlevad kohalikus keeles mõne ropu sõnagi. Või siis punase tule ajal ilmuvad autode juurdevaevu esiklaasini ulatuvad lapsed, kes Sulle siis 2 minutit lihtsalt läbi klaasi otsa vaatavad ja raha ootavad. Aga mingil hetkel, tavaliselt rohelise tule ajaks, ilmub kuskilt nurga tagant ema, kes lapsed kokku korjab.  Mina isiklikult olen üsna hella südamega ja seetõttu oli mul alguses ikka väga raske selle kõigega toime tulla. Aga mida kauem ma seal olin, seda kergem mul "ei" öelda oli. Lisaks aitas kaasa asjaolu, et minu autojuhil (jah, meil oli isiklik autojuht:D) toonitud tagaklaasidega masin. Ja kuna ma istusingi taga, siis ei pidanud  ma sellega liiga palju tegelema. Ilmselt ma kõlan jube õela ja kurja inimesena, et nii räägin, aga seal kahjuks on nii, et annad sõrme, võtavad käe. Ühele lapsele ei saa raha anda, siis tahavad kõik. Aga kõigi jaoks ei jagu. Kergem on eemale hoida ja endale teadvustada, et mina ei saa maailma parandada.
Üleüldises tänavapildis on liikluses enamuses ikka vaid rollerid. Nendega veetakse KÕIKE. Ühele rollerile mahub nende jaoks terve perekond (ema-isa, 2 või 3 last, mõnel juhul sekka veel vanaema ka), pagasile pole piiri. Rolleri enda laiusest 5 korda laiemat tavaari vedada pole mitte mingi probleem, olgu mandiks siis rehvid, heinakuhi või jäneseid täis puurid. Kütus on seal väga odav (oli vist 2 dollarisenti, mis on pmst olematu), niiet igasse vähegi teenivasse leibkonda 1 roller ikkagi kuulub. Või kui ei, siis vähemalt 1 hobunegi. Ka neid oli palju liikumas.
Väga palju on taksofirmasid, erinevaid ilu-hooldussalonge, tattoosalonge, söögikohti, poode. Sealjuures kõik on Euroopa-Austraalia mõistes nii meeletult odav. Bali kohta võib julgelt öelda, et "Siit saab kõike". Avalikult on väljas sildid, kust millist narkootilist ainet saab, tullakse juurde ja pakutakse Viagrat-seeni, midaiganes.  Ma mäletan, et me Kristoga ikka südamest naersime, kui üks kohalik juurde tuli ja küsis et "Taxi? No? Magic mushrooms then??"
Tüdrukud seisavad õhtusel ajal kõik reas, vii koju, milline tahad. Emad on enamasti ise oma tütarde kupeldajad. Päeval peetakse koos poodi, õhtul pannakse tüdruk "kergelt" riidesse ja ema siis istub mõnusasti poe ees trepil, kui väljakutsuvas poosis tütar igale mööduvale mehele meelalt naeratab.

Jep, täiesti tavaline Bali liikluses.

AINULT INDONEESIAS!

Olen päris koleda pildi maalinud nüüd Balist, aga tegelikult oli seal ma meeletult palju head. Kuigi inimesed üritasid igal võimalikul moel Sulle midagi pähe määrida, siis päevas kuulsin mina vähemalt 50 komplimenti ikka. Mind peeti seal jumalannaks. Ärge küsige, miks.:D Kristol oli täiesti peavalu minuga kuskil liikuda. Kahju, et minu telefoniga ühtegi jäädvustust pole. Tegelikult oli maru naljakas sõita oma autojuhiga, elada hotellis, jagada autogramme:D:D ja anda mõnel juhul ka nõusolek foto jäädvustamiseks.

Nia Ramadhani- Indoneesiast pärit näitlejanna, kellega mind pidevalt võrreldi. Mina sarnasust ei näe.:D

Iga päev käisime erinevates restoranides ja üritasime külastada nii palju huvitavaid kohti, kui võimalik. Balit jääb minu jaoks alatiseks meenutama Pina Colada. noore pähkli kookospiim ja chocolate milkshake. Neid sai päeva jooksul ikka mitu kokteili ära joodud. Parim elamus rannarestoranidest & meeldivaim maitseelamus kindlasti mereandide näol.
 ;)))

Pina Colada!

Sel hetkel tegi must pilti rohkem kui 1 fotograaf. :D

Otse pähklist kookospiima. Mmm!

Nr 1 maitseelamus on kindlasti "seafood". Lobster, prawnid & calamari. 

Õhtuti oli rannarestoranides pidevalt selline melu

Ideaalne atmosfäär

Indoneesiale on omane see, et kuigi seal on palju kodutuid loomi tänavatel, siis tõukoerad on põhimõtteliselt ainult suurtel kennelipidajatel ja väga jõukatel inimestel. Et minu reisi põhjuseks oligi just nimelt koertenäitus, siis Balilt lahkudes (12.04) ja Yogyakartale jõudes sõitsime kohe kennelisse. Seal käib asjaajamine nii, et kenneliomanik ise väga asjasse ei puutu. Antud kennel, kelle soovil kohale lendasin, oli omaniku kodust hoopis eemal. Eraldi ostetud maa-ala puuride-bokside ja jooksuplatsiga. 

Otse ees aedikud, milles airconiga boksid. Keskel jooksuplats, vasakul abiruumid (groomituba, sööda&tarvikute hoiustamistuba + 24/7 kennelitöötaja tuba)

Näituseks valmistasin ette 3 koera asemel 2. Kahjuks ühte koera välja panna ei saanud, sest ilmad olid liiga kuumad ja heas karvas põhjamaiseid koeri on selliste ilmadega solgutada liiga ohtlik. Näitamiseks oli alaska malamuut Elli (Eestist LQ-st eksporditud), ameerika kokkerspanjel Lola ning koha peal suruti näppu ka Prime (Elli poeg). Mõlemal päeval (CAC ning CACIB), kõikide koertega klassivõidud ja Prime ning Lola said serdid. Kuna kumbki polnud avaklassiealine, jäid CACIB-id saamata. 

Mida tähele panin oli see, et händlerite tase on Indoneesias ääretult kõva. Kui ma alguses kujutasin ette, et seal on dressides suvalised koeranäitajaid, siis tegelikult olid ringides 90% mehed, kõik ülikondades, veatult geelitatud soengute ja viimseni lihvitud-puhvitud koertega. Händlingutööd jälgisin ka ning olen ausalt öeldes täiesti vaimustuses, KUI kõrge on sealne tase. Kohtunikud kusjuures olid kõik Austraaliast ja mingit onupojapoliitikat seal polnud. 

Miinuseks muidugi see meeletu kuumus. Sisehall ja aircon puudus. Ilmselt oli kuskil 40 kraadi kuuma. Aga ära ma seal käisin ja sai ka kokkulepitud juba järgmine näitus, mis on oktoobris!!! :) Nüüdseks on mulle juba väga mitmed kasvatajad kirjutanud, kellele näitusel silma hakkasin ning suure tõenäosusega teen tööd rohkem kui ühele kennelile. Juba väga-väga ootan uut võimalust sinna lennata !:)

Üldse, reisiga jäin väga-väga rahule. Kogu Indoneesia jättis oma plusside-miinustega kustutamatu elamuse. Ja kuigi neil ei pruugi olla palju raha, on nad kindlasti tunduvalt õnnelikumad inimesed, kes elavad nendes n-ö heaoluriikides (v Eestis..:D). 

So hot right now

Kõik asjad on pmst pakitud (need, mis veel pesumasinas on, siiski mitte). Sees on niiiiiii suur ootusärevus, niisiis otsustasin klaasi veini & lasanje kasuks. Täna olen terve päev väga asjalik olnud (suure tsättimise vahepeale:D), istun voodis ja lükkasin Gossipi peale. Valge vein, bolognese lasanje ja šveitsi šokolaad ning lihhhtsalt lõõgastun. Homme samal ajal olen ma Indoneesias või siis vähemalt teel sinna! Kuigi üllatavalt soe on ka Perthis hetkel. Olgugi, et talv hakkab, näitas termomeeter 30 kraadi sooja ja tuleva nädala ilmaprognoos on ka lõõskav päike ja kuumad kraadid. Indoneesiaga ei anna siiski võrrelda- seal on trooopika. Vesi pidi 29 kraadi olema!! Uued päfkad saavad jumalast sisse õnnistatud ;)))
12ndal on suur trennipäev (Elli, Lexi ja Lola), st ma katsun ühe päevaga kõik koerad esinema saada. Õnneks peale Lexi pole keegi päris võhik. Lexi on alles kutsikaklassis ja tema teeb sellel näitusel oma debüüdi. Lola ja Elli on mõlemad võistelnud ja serte juba noppinud. Ellil veel üks CAC puudu, et Indoneesia CH kätte saada, kahjuks ei tule tema karvavahetus sugugi kasuks. Radityo mainis, et koera kasukas on põhimõtteliselt olematu. Aga ma teen groomiga, mis teha annab. Võtan sealt, kust väga võtta pole ja katsun üldmulje rikkalikumaks saada. Ehk siis 13.04 läheb ainult koerte groomile. Ja 14 on juba näitus: esimesel päeval kõikide tõugude CACIB, teisel päeval kõikide tõugude CAC + 5nda rühma erikas.  Wish me luck!
Ajaaa! Täna oli Perthi kohal meeeeeletult vinge ilutulestik. 15 min järjest lasti rakette ja minu verandalt oli kõike suurepäraselt ka näha. What a joy! Nii ilus oli. Kuna ma av-l ilutulestikku ei näinud, siis see kogemus oli nii mõnus ja täpselt õigesse kohta.
Homme 17 saame Krisiga kokku ja sõidame lennujaama. Helmed on mul kenasti lennu ajal muidugi kaelas, nagu tavaks on saanud. Mul on ikka uskumatult vedanud, et nii palju lennata saan! Kui on midagi, mida armastada, siis on see kindlasti pilvedel liuglemine. Juba paljas mõte sellest, et ma ei ole maaga kontaktis ja selline suuuuuuur ja aukartust äratav "lind" mind kannab, on niiiii mõnusat emotsiooni tekitav. + lendamine annab mulle alati "vabanduse" et hästi palju lutsukomme imeda. ;)) Jumal tänatud et siin Chupa Chupse müüakse. Ja maasika Hubba Bubbat. Lallalalalaa, ma tõesti ei taha suureks saada veel. Ja ega mind ilmaasjata siin ka beebiks ei kutsuta. Ju siis peangi väike välja nägema, et veel lapsikult käituda saaks.
Aga oknormtsau!!!!!!! Mul on 4nda seasoni 9s osa juba, vastikult sõltuvusttekitav sari ikka. Kõik 13-aastased tüdrukud kindlasti jälgivad seda ja elavad täiega kaasa. Ma tunnen, et sulandun kenasti massi.:)

Kui võtta, siis kindlalt, korralikult ja kõike!

Niiiiiiii hea neljapäev. Käid ringi ja kõik naeratavad. Täiesti võõrad inimesed, poes, bussis & tänavatel- ikka leidub keegi, kes leiab aega öelda midagi ilusat või lihtsalt sekundi-paar, et soovida häid pühi. See on selline tunne, mida on üsna raske kirjeldada. Perth on ometi ju väga suur ja busy linn tegelikult, aga inimesi see kuidagi mõjutanud ei ole.
Ja nüüd on pühad. Kuigi traditsiooniliselt kodus värviks ma mune & ehiks tuba pajuurbadega, pole mul kurb ära olla. Ma isegi kahtlustan, et mul võib midagi viga olla (:D), aga nii heaheahea on. Ja juba kolme päeva pärast lendame me Indoneeeeesiasssse!
Kahju, et ma täna nii palju asju ostsin, aga ausõna- viga pole minus, vaid nendes tobedates allahindlustes, mis hooaja lõpus nii madalale aetakse. Meelikale lugesin just kõik ette, mis ma ostsin. Häbi võib ju olla, aga hinges on magus rahuldus. Kõik mu stress on liht osadena ära haihtunud igasse edevasse kilekotti, mis mu põrandal vedeleb. Kõik kraam on muidugi voodis laiali ja ümbritseb mind igast küljest, aga enne kui nad oma koha mu kapis leiavad, pean ma ikka kõike u. 4 korda selga-peale proovima. Siis on rahulolu täielik!
Aajaa ja kuna traditsiooniks on saanud, et ma igas blogipostis vähemalt ühe korra mõnda toitu mainin (mida ma plaanin süüa või söön või ei tohi süüa:D), siis vajab märkimist ka see, et täna on neljapäev (st kalapäev) ja ma sõin terve karbi sushit üksi ära, nii et silm ka ei pilkunud. Ja homme ma plaanin ühe šokolaadist jänese mõrvata. Pühade puhul muidugi...

Igatahes, kõikidele mu ilusatele ja headele inimestele HEAD JÄNESEPÜHA!!!!!!!!!!!

2011