Cause he only loves me when I close my eyes

Kust alustada. Jätsin väga pika vahe, aga reisi ajal blogida lihtsalt ei tahtnud/jõudnud.
Lennukis alustasime meeleolukalt... :D Kuulasime Nancy laule ja võtsime paar koksi. Uskumatult naljakas oli tegelikult.

Esimesed päevad (7-11) veetsin Balil. Selles ajavahemikus saigi kõige rohkem ära tehtud. Käisime loomaaias, tegime elevandiga sõitu, nägime põhilist öömelu ja kuigi ma väga sellest osa võtta ei tahtnud, sest paratamatult on valge tüdrukuna isegi sõbraga (kui pole just boyfriend, siis tõmmatakse vähe tagasi) raske väljas käia, siis mõned korrad veenis Kristo mind ikka kaasa tulema. Bob Marley pubis tõmbasime piipu (ma sain oma kaua oodatud chocomindi!!!!!!!!), SkyGardenis keerutasime tantsu. SkyGarden on üks lahedamaid ööklubisid, kus ma käinud olen. Esiteks on see läbi mitme korruse ja muidugi kirss tordil on see, et VIP tsooni saavad ainult valged inimesed- st kohalikud sinna üldse ei pääsegi. Mõnes mõttes võib see haige diskrimineerimisena tunduda, aga ausalt, minu jaoks oli see küll väga mõnus koht, kuhu ära põgeneda. :D Kohalikud on väga sõbralikud ja nagu juba enne mainitud, siis mehed paraku lausa liiga sõbralikud. Üksi väljas käia kindlasti ei kannata.

Vaade SkyGardeni VIP-tsoonist. 

Ja kõigile, kel kunagi plaanis Balile minna on, siis 100% soovitan Mercury Harvestlandi hotelli. Kõik-kõik oli viimasepeal. Ja vähemalt La Liga mängud sain ka kõik ära vaadatud.;)

Meie tuba

Et Indoneesia on arenev riik ja hetkeline olukord ei ole seal kõige kuldsem, siis põhiline raha teenitaksegi lihtrahval söögikohti pidades või kaubeldes riiete-muu nänniga. Ka lapsed teenivad raha, pisikesed süütute silmadega 5-aastased, kes Sul kannul käivad ja põhimõtteliselt seelikusabast kinni hoiavad, stamplausena paludes osta käepaelu vms. Kui keelduda, siis lähevad kurjaks ja ütlevad kohalikus keeles mõne ropu sõnagi. Või siis punase tule ajal ilmuvad autode juurdevaevu esiklaasini ulatuvad lapsed, kes Sulle siis 2 minutit lihtsalt läbi klaasi otsa vaatavad ja raha ootavad. Aga mingil hetkel, tavaliselt rohelise tule ajaks, ilmub kuskilt nurga tagant ema, kes lapsed kokku korjab.  Mina isiklikult olen üsna hella südamega ja seetõttu oli mul alguses ikka väga raske selle kõigega toime tulla. Aga mida kauem ma seal olin, seda kergem mul "ei" öelda oli. Lisaks aitas kaasa asjaolu, et minu autojuhil (jah, meil oli isiklik autojuht:D) toonitud tagaklaasidega masin. Ja kuna ma istusingi taga, siis ei pidanud  ma sellega liiga palju tegelema. Ilmselt ma kõlan jube õela ja kurja inimesena, et nii räägin, aga seal kahjuks on nii, et annad sõrme, võtavad käe. Ühele lapsele ei saa raha anda, siis tahavad kõik. Aga kõigi jaoks ei jagu. Kergem on eemale hoida ja endale teadvustada, et mina ei saa maailma parandada.
Üleüldises tänavapildis on liikluses enamuses ikka vaid rollerid. Nendega veetakse KÕIKE. Ühele rollerile mahub nende jaoks terve perekond (ema-isa, 2 või 3 last, mõnel juhul sekka veel vanaema ka), pagasile pole piiri. Rolleri enda laiusest 5 korda laiemat tavaari vedada pole mitte mingi probleem, olgu mandiks siis rehvid, heinakuhi või jäneseid täis puurid. Kütus on seal väga odav (oli vist 2 dollarisenti, mis on pmst olematu), niiet igasse vähegi teenivasse leibkonda 1 roller ikkagi kuulub. Või kui ei, siis vähemalt 1 hobunegi. Ka neid oli palju liikumas.
Väga palju on taksofirmasid, erinevaid ilu-hooldussalonge, tattoosalonge, söögikohti, poode. Sealjuures kõik on Euroopa-Austraalia mõistes nii meeletult odav. Bali kohta võib julgelt öelda, et "Siit saab kõike". Avalikult on väljas sildid, kust millist narkootilist ainet saab, tullakse juurde ja pakutakse Viagrat-seeni, midaiganes.  Ma mäletan, et me Kristoga ikka südamest naersime, kui üks kohalik juurde tuli ja küsis et "Taxi? No? Magic mushrooms then??"
Tüdrukud seisavad õhtusel ajal kõik reas, vii koju, milline tahad. Emad on enamasti ise oma tütarde kupeldajad. Päeval peetakse koos poodi, õhtul pannakse tüdruk "kergelt" riidesse ja ema siis istub mõnusasti poe ees trepil, kui väljakutsuvas poosis tütar igale mööduvale mehele meelalt naeratab.

Jep, täiesti tavaline Bali liikluses.

AINULT INDONEESIAS!

Olen päris koleda pildi maalinud nüüd Balist, aga tegelikult oli seal ma meeletult palju head. Kuigi inimesed üritasid igal võimalikul moel Sulle midagi pähe määrida, siis päevas kuulsin mina vähemalt 50 komplimenti ikka. Mind peeti seal jumalannaks. Ärge küsige, miks.:D Kristol oli täiesti peavalu minuga kuskil liikuda. Kahju, et minu telefoniga ühtegi jäädvustust pole. Tegelikult oli maru naljakas sõita oma autojuhiga, elada hotellis, jagada autogramme:D:D ja anda mõnel juhul ka nõusolek foto jäädvustamiseks.

Nia Ramadhani- Indoneesiast pärit näitlejanna, kellega mind pidevalt võrreldi. Mina sarnasust ei näe.:D

Iga päev käisime erinevates restoranides ja üritasime külastada nii palju huvitavaid kohti, kui võimalik. Balit jääb minu jaoks alatiseks meenutama Pina Colada. noore pähkli kookospiim ja chocolate milkshake. Neid sai päeva jooksul ikka mitu kokteili ära joodud. Parim elamus rannarestoranidest & meeldivaim maitseelamus kindlasti mereandide näol.
 ;)))

Pina Colada!

Sel hetkel tegi must pilti rohkem kui 1 fotograaf. :D

Otse pähklist kookospiima. Mmm!

Nr 1 maitseelamus on kindlasti "seafood". Lobster, prawnid & calamari. 

Õhtuti oli rannarestoranides pidevalt selline melu

Ideaalne atmosfäär

Indoneesiale on omane see, et kuigi seal on palju kodutuid loomi tänavatel, siis tõukoerad on põhimõtteliselt ainult suurtel kennelipidajatel ja väga jõukatel inimestel. Et minu reisi põhjuseks oligi just nimelt koertenäitus, siis Balilt lahkudes (12.04) ja Yogyakartale jõudes sõitsime kohe kennelisse. Seal käib asjaajamine nii, et kenneliomanik ise väga asjasse ei puutu. Antud kennel, kelle soovil kohale lendasin, oli omaniku kodust hoopis eemal. Eraldi ostetud maa-ala puuride-bokside ja jooksuplatsiga. 

Otse ees aedikud, milles airconiga boksid. Keskel jooksuplats, vasakul abiruumid (groomituba, sööda&tarvikute hoiustamistuba + 24/7 kennelitöötaja tuba)

Näituseks valmistasin ette 3 koera asemel 2. Kahjuks ühte koera välja panna ei saanud, sest ilmad olid liiga kuumad ja heas karvas põhjamaiseid koeri on selliste ilmadega solgutada liiga ohtlik. Näitamiseks oli alaska malamuut Elli (Eestist LQ-st eksporditud), ameerika kokkerspanjel Lola ning koha peal suruti näppu ka Prime (Elli poeg). Mõlemal päeval (CAC ning CACIB), kõikide koertega klassivõidud ja Prime ning Lola said serdid. Kuna kumbki polnud avaklassiealine, jäid CACIB-id saamata. 

Mida tähele panin oli see, et händlerite tase on Indoneesias ääretult kõva. Kui ma alguses kujutasin ette, et seal on dressides suvalised koeranäitajaid, siis tegelikult olid ringides 90% mehed, kõik ülikondades, veatult geelitatud soengute ja viimseni lihvitud-puhvitud koertega. Händlingutööd jälgisin ka ning olen ausalt öeldes täiesti vaimustuses, KUI kõrge on sealne tase. Kohtunikud kusjuures olid kõik Austraaliast ja mingit onupojapoliitikat seal polnud. 

Miinuseks muidugi see meeletu kuumus. Sisehall ja aircon puudus. Ilmselt oli kuskil 40 kraadi kuuma. Aga ära ma seal käisin ja sai ka kokkulepitud juba järgmine näitus, mis on oktoobris!!! :) Nüüdseks on mulle juba väga mitmed kasvatajad kirjutanud, kellele näitusel silma hakkasin ning suure tõenäosusega teen tööd rohkem kui ühele kennelile. Juba väga-väga ootan uut võimalust sinna lennata !:)

Üldse, reisiga jäin väga-väga rahule. Kogu Indoneesia jättis oma plusside-miinustega kustutamatu elamuse. Ja kuigi neil ei pruugi olla palju raha, on nad kindlasti tunduvalt õnnelikumad inimesed, kes elavad nendes n-ö heaoluriikides (v Eestis..:D).