Istusime Markkoga täna õhtul pargis ja vaatasime suurlinna kiusatust. Rääkisime asjadest, inimestest ja emotsioonidest, mis meid valdasid. Me olime nii ühel lainel, kõige osas. Suvalised flashback'id lumelauatamisest, Eesti valgetest öödest & perest-sõpradest tekitasid nii hullu koduigatsuse. Samas me teame mõlemad, et praegu on lihtsalt mõõnaperiood ja tegelikult ei taha me kumbki Aussiest lahkuda. Lihtsalt talv tuleb peale, head tööd on raske leida ja muidugi külm on ju ka (päeval temp üle 24 naljalt ei lähe enam).
Aga tegelikult oli meil jälle ääretult lõbus. Kõhulihased-kõhulihased, hamster dance ja palju muud. Kvaliteet kuubis.
Seekord läksin viimase bussiga koju. Istusin kombekalt priority seat'il (rebel Päm) ning üle vahekäigu minu kõrval istus väga "lõdvalt" mingi noormees. Tegelikult poleks ma tõenäoliselt teda ja tema (poolrebadel:D) pükse tähele pannud, kui ta minult kõva häälega üle bussi kella poleks küsinud. "Sorry, my phone just died." ja ega ma ei valetanud, mu telefon oli tõesti kustus. Aga kui ma lootsin, et ma olen piinlikust olukorrast ennast välja rabelenud, järgnes sellele minu õnnetuseks veel pikk monoloog (minu vahepealsete "yes", "no" , "um, okay", "thank you, i guess" vastustega) ning tundsin, et ma ei jaksa ja ei taha olla see chosen one, terve bussitäie rahva hulgast, kellega üks joobes tolvan peab kontakti otsima hakkama. Aga minu arvamus obviously ei tähenda midagi. :D Tore on see, et ta pidas mind ülimalt atraktiivseks, ei kartnud seda kõvahäälselt välja öelda ning kui ta bussijuhilt arvamust küsis, ei pidanud viimane paljuks tema sõnu kinnitada.
Vähemasti oli bussis oleval rahval lõbus. Ei ole vaja tänada, rõõm oli minupoolne. :'))A tegelt on see kummaline, palju mul viimasel ajal selliseid random kontakte ja juhtumisi ette tulnud on meesolevustega. Eesti kevad Austraalias?
Palju toredaid mõtteid ja teooriaid.
Ikka teie,
Päm.
Ksksksss
No comments:
Post a Comment