Let the sun illuminate the words that you could not find

Head uut aastat. Et 2014 oleks Teile parem.

Christmas Spirit

HÄID JÕULE!!!!!!!

Nii olen ma üles kasvatatud, et jõulude ajal tagasi ei hoita. Ei- ma ei pea silmas rahakoti sendituks käristamist;)  Ma pean silmas seda, et loomad, inimesed, hinged peavad söönuks saama ning materiaalsed väärtused on tühised selle kõrval, mida pakub perekonna kokkuhoid ning rahu. Just nii meie oma jõule tähistasimegi. Süüa sai küll tehtud nädalajagu ning meie pere loomad said rohkem kinke, kui me ise. Aga meil oli kõiki neid vegan-rooge valmistades ja kinke jagades ülilõbus! Oligugi, et ma pidin vahepeal tööle minema (minu rekord, 8 päeva järjest), jätsin Annika köögitoimkonda. Kui koju tulin oli pea kõik valmis, pidin vaid koogi valmis tegema ja ahju panema. Meie menüüsse said seekord:

* Norivorstid (mustade ubade, kruupide ning sibula-küüslaugu baasil verivorstiga äravahetamiseni sarnased jõuluvorstikesed)

* Läätse-kõrvitsa pikkpoiss 

* Kauboikartulid (maguskartul + tavaline kartul) vürtside ning chia seemnetega

* Täidetud ahjupaprikad (riisi-karri ja šampinjonidega)

* Hapukapsas, valge seenekaste ning pohlamoos

* Magustoiduna serveerisin õuna-purukooki vanilli sojajäätisega

Panen pilte ka

Jõuluhommik, 30 kraadi kuuma

Jõuluõhtu

Üks piparkook oli päris hädas

Meie õhtusöök

Peaaegu kõik saime pildile

Meie koduuks

Minu kõige kallim jõulukringel

Lõpetuseks soovin kõikidele kullakestele ilusat ja rahulikku jõuluaega. Ja üldse pole enam palju jäänud, kuni ma oma kallistused ja soovid juba päris isiklikult edastada saan. Pai-musi!

Päm ja Mila ja Minx ja Annika

Praegu

Kõik ootame jõule!

Musid magusaks

Noppisime ämbri kirssidest täis. Täna sööme kirsikeedisega pannkooke ja homseks valmib kirsipirukas. Niii tore päev! Naminami

You better work b

Mitte midagi siin elus ei tule kergelt. Aga kõik, mis on raskelt välja teenitud, on seda ka 100% väärt. Ma olen üks õnnelik inimene, aga teate mis, ma olen ikka kurja vaeva ka näinud. Haters gonna hate, mul on no regrets ja elu parim aeg.
xx

Alati hea soe

Bff

Kasvatage rohkem paksu nahka, sööge rohkem juurikaid ja ärge mossitage kogu aeg. Nii palju ilusaid ja häid asju on, mille nimel pingutada. Ja kui ükskord "kohal olete", siis võtke viimast ja seadke uued sihid- sky isn't the limit, there's more!

Mmuuahh

Kätu kallis!!!! Palju, palju õnne musi! Igatsen Sind niiii väga!

Kui habras on niit..

Mul on nii kahju, tädi Leida, et me ei jõudnudki sinna vanalinna kohvikusse, kuhu me igal aastal kasvõi korra-paar käigu tegime, et kreemikookidega patustada. Ei jõudnud ma külla, et tundide viisi jutustada ja vanaisa naljade üle naerda.
Kaks aastat on ikka kuramuse pikk aeg- selle ajaga ma olen kaotanud oma vanaisa ja ühe nendest vähestest sugulastest, kellega ma päriselt ka lähedane olin- vanatädi Leida. Ma lubasin endale nüüd selle aja, et ennast muust välja lülitada, et lihtsalt mäletada, mis veel meeles on. Praegu siin kaugel on mul tädi Leidast vaid 2 postkaarti. Aga eks kõik, kes teda tundsid, mäletavadki teda sellisena, nagu ta alati oli. Pikkade brünettide juustega, alati väljapeetud riietusega, ülipeene figuuriga tädi, kes peaaegu kunagi ühitransporti ei kasutanud, sest tema pikad peenikesed koivad viisid teda kõikjale vaid jala. Ei kurtnud ta kunagi haiguste üle, ei oskagi nüüd teada, kas ta lihtsalt hoidis kõike endasse või siis ta oligi (kuni lõpuni) tugev naine.
Kahju on ja valus. Mul on nii kahju, Kätlin kallis. Meie kaotus on kirjeldamatu ja ootamatu. Jaanuaris lähme paneme koos küünlad ja ütleme head aega.

Puhka rahus, mu kõige kallim tädi Leida.
Sinu Pämmikene.

Isn't it just

"You know you are capable of doing anything when you have pushed your whole fist right in the gullet of the dog twice your size."

P. Liimer

Täiesti tavaline päev tööpostil. Hommikune rutiinne tabletikuuritamine. Kahjuks see koer-loom vabatahtlikult lihapalli sees oma pille ei nosinud. Raske õppustel, kerge lahingus!

Ja stackis värskelt groomitud Merrinda Memoirs Of All Time.

Iseenda Instagram

Uhiuus! Luks-uni

Merrywell! 

Kõik, mida ei tohiks teha:D Pardimusu, tequila shotid, 3-kilone telefon ja pubi tualett. Häbi-häbi.

Hea soe.

Kaks lambukest.

Isegi Mila teab, et suvi on kohe-kohe siin!

Maailma ilusaim naine

Ilus. Melbourne Live Oct 1, 2013.

(ei ole veel üle saanud...)

I double dare

Meil on internet! Weeeeeee!!!! Lõpuks oleme meie ka asjadega kursis.;) Aega võttis ja mitmeid pikki telefonikõnesid, kaablimeeste külastusi ning teenuspakkujatega meilimist ning saime minu meelest üpris hea diili. Ja kui Carolin Kardashianitega liiga hoogu ei lähe (bahahha, just kidding), siis peaksime antud dataga hakkama saama.
Kirjutamiseks pole mul sisuliselt ikka kunagi aega, sest kui ma parasjagu tööl ei ole, siis ma harilikult kas a) tegelen koeraga, b) teen granny-nappi, c) jauran Annikaga kuskil (sest meil pole koos kunagi igav), d) võtan Caroliniga Melbourne'i, e) kõik ülal toodud korraga. Seega võite omad järeldused teha. + meil on Eestiga 7 (pühapäevast 8) tundi ajavahe, kuidagi ei klapi skypega. Va Andrese-Martiniga, kes mul niikuinii igapäevased kamraadid on- ajatsoonist, manneri erinevusest jms hoolimata. Endiselt, parimad poisid, keda iial soovida võiks.

Vahepeal on mul Annikaga aasta saanud. Mu elu parim aasta, kahtlemata. Käisime meeldiva interjööriga vege restoranis, võtsime südalinnas imeilusa hotellitoa ja tellisime mitu pudelit šhampust. Lihtsalt sellepärast, et we can. On ju tegelikult ka, mida tähistada. ;) Tõenäoliselt üks pentsikumaid couple'id, aga f ta on hea. xx

Mila ikka kasvab ja teeb nüüd kõikvõimalikke trikke. Ma ikka ei suuda uskuda, kui suur vahe on koeral ja koeral. See töötahe ning samas selle kõrvalt eriline õrn pühendumus oma omanikule. Külmaks küll ei jäta. Aga et meie majas kõigil on mingi oma kiiks, siis Mila huvi sokkide ja tualettpaberi järele on pigem obsessiivset laadi. Kui wc uks lahti unustada, siis õige pea on terves majas "lumi" maha sadanud ning kui laundry ruumi tahad lahti jätta, siis ole inimene ja pese oma sokid kohe ära, vastasel korral Sul lihtsalt ei ole neid enam. Kusjuures on olnud ka olukordi, kus ta disainib soki oma äranägemise järgi (nt et suure varba kohale väike auk ja teine väikese varba juurde) ning siis paneb selle pesukorvi tagasi ja kui Sa kiiruga siis pesu pesema viskad, saad disainer Mila tööst alles kuivama pannes (halvemal juhul jalga tõmmates) aimu ;);)
Õnneks saan teda tööle üpris tihti kaasa võtta, sest 200 looma juures, kelle eest ma igapäevaselt hoolt pean kandma, ei ole üks Mila enam ees või taga. Pealegi on ta kennelite vahel saba püsti tsillides nagu boss kohe. Kõik koerad kadestavad- tõenäoliselt talle see meeldib, muidu ta nii paaniliselt ennast minuga kogu aeg kaasa pakkida ei üritaks.

Eile lõppes 2 nädalat kestnud Royal Show, kus ma silitasin 700-kilost lehma ja toitsin pisikest lambukest käest; kulutasin mitusada dollarit, et Milale näitusteks produkte ja vingeid rihmasid osta (hopeless...), degusteerisime kohalike farmerite toodangut ja elasime muidugi Team Tina'le kaasa, kes Anubiga ( vaaraokoer) BOB'i ja oma sinise borderiga (BM2) võttis, meeletus konkurentsis. Ayeee, neid emotsioone!!!!

Siis seda veel, et ma nägin teist korda elus Live'is Rihanna ära. Ma juba sellelt Victoria Secretsi videost (vist 2012 show) teadsin, et mul on väike celebrity crush, aga pärast live'i ma ei suudagi enam muule mõelda. Õnneks Annika jagab mu vaimustust, kuigi kui ma eile kella 00'ni öösel audacitys möllasin, et endale sobiv Unapologetic albumi lugu helinaks konvertida ja meie musipildi wallpaperil Rihanna vastu  vahetasin, sain küll paar "rolling eyes" impressionit. Aga mis seal ikka, ma annan endale 2 nädalat, et üle saada, kui siis ka paremaks ei lähe...Nine one one...

Ma pean kiiruga lõpetama nüüd jälle. Dave on poole tunni pärast siin ja ma olen pj'de väel. Pidime kiired kohvid ja sushid tegema, enne kui ma õhtusesse vahetusse tööle pean kiirustama. Mis seal ikka. Olge musid, mul on kogu aeg, mida rääkida. Aga lihtsalt peate veel kannatama!!!
Paipai!

Merrinda Memoirs Of All Time

Meet Mila. My princess.

It's not how good you are, it's how good you want to be

Melbourne’is on imeilus sügis-talv. Temperatuur on õhtuti 2 ligi, päeval saame maksimaalselt 11. Õnneks on siiani päike end iga päev korragi näidanud. Lehetud puud, vihm ja külmus- tere tulemast Eestisse! Hehe. Ei tegelikult ma naljatan, Eestiga on sarnasused tõesti vaid ilmas ja erinevalt Perthile sõidavad siin trammid (a mitte sellised, nagu Kopli liinidel, vaid noh sellised fancymad ikka) ja kodutuid on siin ka päris palju. Ma olen linnas, kus on ca 7 miljonit inimest, taevani kõrguvad majad ja meeletult hooneid täistopitud tänavad. Aga tänu sellele suurele massile ja kõikide nende inimeste inviduaalsetele vajadustele on siin sisuliselt olemas ka kõik, millest unistadagi võiks. Mulle 100% taimetoitlasele muidugi ülisuurepäraseks üllatuseks, kui kerge on linnas einestada, sest sisuliselt iga kohvik-restoran-pubi pakub vegan cateringi! Falafeli wrappidest, mehhiko-, india- ja jaapani toitudest šokolaadimuffiniteni välja! Ja riidepoed, pakutavad teenused... You name it and they’ve got it J
Me elame Essendonis, rentisime Annikaga imeilusa heleda maja, kahe magamistoa ja kahe tualetiga. Suur elutuba, köök (kus on NÕUDEPESUMASIN, tick!), laundry , väike tagaaed. Rajoon on ülirahulik ja kena, meie maja on nende teiste kõrval üsna tagaishoidlik, aga meile sellevõrra isegi rohkem armas! Kesklinnast oleme umbes-täpselt 12 km kaugusel ning et meie maja on kõrgemal tasapinnal, näeb allpool kauguses kumavat linnamelu üpris hästi maja eest.
Veel mõni kuu tagasi oleks ma naernud selle mõtte peale, et kogu oma elu teise linna kolida. Aga poolteist aastat WA-d ja nüüd siis Victoria. Sõitsime 3700 km motorhome’iga mööda rannikut. Kokku võttis see 4 päeva ning võiks öelda, et üks seiklusrikkamaid trippe! Ikka veel ei suuda ära imetleda võimalust autos dušši ja tualetti kasutada, pliidil süüa küpsetada ja mugavas voodis magada. Kui järgmine kord midagi sellist teha, siis tahaks kindlasti rohkem aega varuda ning vähemalt nädal-kaks ringi sõita. Fantastiline kogemus!
Tegelikult on nii palju asju on juhtunud ja võin juba ette ära öelda, et väga palju asju on veel juhtumas. Kodus veel internetiühendust ei ole, aga võtame selle oma “to do” listi. Oleme praegu põhirõhu pannud maja möbleerimisele ja siis muidugi sellele ühele konkreetsele sündmusele, mis paari tunni pärast aset leiab. Rentisime selleks puhuks isegi auto. Nüüd veel mõni tund jäänud oodata. The Memoirs Of All Time. Ma ise ei suuda ka uskuda, et see päriselt juhtubki!!!!!
Kui internet püsivaks muutub, annan teaserile kindlasti seletava järjeposti!
Musid ja kallid teile, armasad!

Finding Dory

Ja kuna ma FB's enamasti midagi ei jaga ega ringi mölla, siis saan ära kasutada oma blogi ruumi, kuhu on alati nii tore kõike kirjutada. Midagi ei saa midagi (dis)like'da ja kommenteerima ei kipu niikuinii keegi. 

Finding Dory tuleb kinodesse 2015. God ma armastan Ellen Degeneres'i ja ei jõua ära oodata et oma lemmik(mängu)kala oma lemmiksaatejuhi häälega kinos näha. Kusiganes ma siis sellel hetkel ka ei viibiks, palun keegi tulge minuga kaasa seda vaatama, tänks musi(d)! 

Link Elleni "Finding Dory" promole

Going vegan is expensive? Please tell me more how eating McDonalds's has saved you a fortune

Neljas kuu veganina ja nüüd on kuuldud-nähtud juba igasuguseid reaktsioone. Küll jäävat mul kõikidest ainetest puudu, küll raiskavat ma mõttetult raha vaid taimsete toiduainete ostmiseks jne. Bitch please. Kui ma olen otsustanud surnud loomi mitte süüa, siis on see küll vaid minu isiklik otsus ja küllap olen ma ka piisavalt uurimustööd teinud, et teada, mida ma peaksin lisaks sööma, et vajalikud toiduained toidust (või ka lisandite näol) kätte saada :)

Mulle meeldib jäädvustada, millega ma köögis hakkama olen saanud. Ning kui väljas käies toit eriti isuäratavaks ja kaunilt presenteerituks osutub ja telefon kaasas juhtub olema, oleks ju patt pildistamata jätta. Et aga palavalt armastatud blogger ei luba mul enam pilte siia otse lisada, hakkasin ma  usinalt kasutama jälle fotki.com teenuseid. Vähemalt tema ei jäta mind minu uuendamata op. süsteemi ja safariga hädasse (jaa, ma olen endiselt 10.5.8 peal. Luban naerda.).
Kallis blogger.com, kes Sa üritad sundviisiliselt siin vaikselt kõiki Chrome peale ümbes suunata- unusta ära. :) Kes tahab pildimaterjali, see klikkab iga posti lõpus (kui olen võimaldanud) albumile ja sisestab antud parooli. Väike lisaliigutus küll, aga ehk ikka ära ei tapa.

Meie köök
Parool: blogi123

Üleüldiselt läheb kõik ikka tõusujoones. Groomerina olen palju arenenud ning vaikselt loodan hakata isiklikku varustust ostma. Aga kõik ikka tasa ja targu.
Töötan nüüd Petique salongis. Ülemuseks on Linda ja ainsaks kolleegiks Josie. Olgugi et meil on päris arvestatav vanusevahe, on ta mulle rohkem nagu ema-vanaema eest ja hoolitseb selle eest, et ma ennast uues töökollektiivis mugavalt tunneksin. Ühtlasi teeb ta igal hommikul ka kohvitiiru ning selle eest olen ma talle ka väga tänulik. Soja-latte on minu päeva alustamiseks üks olulisemaid asju.

Vahepeal olid jälle tõsised koduigatsushood, aga ega nendest vist päriselt ja lõplikult lahti saagi. Fakt on see, et ma olen kodust kaugel ja oma inimesi pole ma näinud juba tükk aega. Siiski on mul jäänud täpselt sama kogus inimesi igapäevaseks suhtlemiseks-skypetamiseks. Et te ka ära ei väsi mu nunnud! Üleüldse ma mõtlesin, et ma peaks teile mingi avaliku tänukirja kirjutama jälle, sest ma ei kujuta ette, mis ma ilma teieta teeks. A samas ma ei taha lame ka olla. Las ta jääb siis. Te teate ise ka kõike seda  juba. Andresele-Martinile aga jõudu ja edu! 3 kuud tuleb jälle ennast tõestada ja ületada. Ma luban, et pühapäeviti olen ma teile alati olemas. Olenemata ka sellest 11-12 tunnilisest ajavahest!


Ahjaa, viimase aja pommuudis on muidugi see, et me avastasime Annikaga magamistoast roti. Noh, sellise korraliku halli metsistunud õuduka. Kaks naist ja rott magamistoas- seda kiljumist vist ei annagi kuidagi kirjeldada ? Hea on, et me majas elame, mitte korteris. Päris kahju hakkaks naabritest. Et aga me oleme MacGyverid, siis leidsime kohe ka augu (järgnedes roti piiksumisele mu garderoobis) ning toppisime sinna ette kaks mitte eriti põnevat raamatut. Ausalt, kesiganes Sa ka nende teoste autor olid, südamlikud vabandused. Samas, kui Sinu elutööks saab ka kahe neiu öörahu tagamine, siis minu meelest well done sir, well done!


Olgu, aga igatahes ma lõpetan nüüd. Mul on leivategu jälle ees ja naine lõpetab ka kohe töö ja nõuab süüa. Ma tänan tähelepanu eest ja püüan edaspidi vähe aktiivsem siin blogis olla. Ma ei tea, kuidas mul see nii käest ära läheb ikka vahepeal. A olge edasi ilusad ja targad.
xx
P.

Mäkspostihoiatus

Tänane post tuleb pikk. Homne tõenäoliselt ka, aga palun juba ette andeks. Nii palju on rääkida. Viimane postitus on eelmise aasta novembrist- häbi, häbi! Ega ma ju tegelikult ei tea ka, paljud teist üldse mind jälgivad. Aga inimesed, kes nüüd juba mitmendat korda "MILLAL SA KIRJUTAD?" kirju saatnud on, saavad igatahes lubatud postituse.

November oli low kuu, sest noor inimene suri (mitte küll lähedane, kuid siiski tuttav) ja kuna ma olen ise kodust eemal, siis igatsus koduste järele kasvas üle pea. Tööl oli kiire ja aega maha võtta ei saanud. Aga et halba pole ilma heata, oli Novembris ka minu elu parim üritus ja selleks siis muidugi Nickelbacki kontsert. Aegade algusest peale olen ma selle bändi fänn olnud, ka siis kui mu karvased põhipooliaegsed klassivennad kõik Metallica ja Guns and Roses'i särkidega ringi kargasid ja vahetundidel vaid nende muusikat mängisid, kuulasin ma enda cd playeri pealt Far Away'd. Hehe. Ärge saage valesti aru, minu jaoks on ka Metallical ja Queenil ja muudel legendidel südames koht, aga...

Ja nüüd siis lõpuks ometi õnnestus mul ta oma silmaga ära näha! Lemmik etteaste polnud mitte Kroegeri vaid Peake'i esituses. Niiiii imehea. Video on nagu ta on, aga minust ei saagi kunagi filmimeistrit, olgem ausad.

Detsember oli ülimalt kiire. Iga päev ligi 30 koera ning ületunnid. Ma ei hakka halama vaid lihtsalt paari sõnaga öeldes, mul õnnestus ennast vigastada ning detsembri lõppedes palusin end töölt vabaks. Võin vabalt öelda, et puhkus kestab siiamaani! :D
Jõulud olid imelised ning veetsin need esmalt Dave'i pere juures (läksin sinna koos Annikaga õhtusöögile) ja järgmise päeva jõululõuna pidasime Annika perekonnaga Kwinanas. Uue aasta võtsime vastu tüdrukutega Mandurah lähedal rannas. Grillisime ja sõime oma viimased lihad, sest 2013 aasta tähendab minu jaoks veganismi algust.  Annika liitus minuga ja olgem ausad, tegelikult on alati parem, kui paarisuhetes söömisharjumused samad on. Süüa teed ju niikuinii mõlemale ja parem siis juba sama toit, kui mitu erirooga. Ühtlasi on meie household nüüd ka smoking free, st Annika pole 30 päeva suitsu teinud!

Meie perega on liitunud kaks x-ray tetrtat (Kourtney ja Kim) ja üks võitluskala (Seaweed). Kes oleks arvanud et minust selline akvaariumi-inimene saab.

 Seaweed (on the left) and Lind (on the right)

Seaweed

Uue aastaga toimus palju muudatusi. Esiteks suurimaks muutuseks veganiks hakkamine (homses postis räägin lähemalt), teiseks aja maha võtmine töö mõttes, kolmandaks iseenda spirituaalse poole leidmine. Ma jõuan ikka ja alati sinna punkti, kus põletan end kergelt ja kiirelt läbi ning olen täiesti veendunud, et see on vaid tänu minu pisut hullumeelsele iseloomule. Kõigesse panustan endast kõik. Olgu see armastus, sõprus, töö või mõni muu asi. Tihti ma olen ekstreemne ja kui millessegi usun, siis 110% ja vankumatult. Mõnes mõttes on see ju väga hea omadus, aga teisest küljest põletab see ka läbi. Kõike ei saa, kõike ei peagi. 2013 on minu jaoks olulise ja määrava tähtsusega aasta. Ma tean, et olen nüüd sammukene lähemal sellele inimesele, kes minust ükskord kasvama peab. See inimene, kelleks ma tahan jäädagi. Kõik, milega ma end ümbritsenud olen, olen ma ise enda ümber valinud. Kui ma ei ole rahul, siis mul ei ole kedagi teist süüdistada, kui vaid iseennast. 

_________________________________________________________________________________

Annikast. Väärib eraldi ruumi.

3 päeva pärast saab 6 kuud. 

Ta on minu teine pool ja minu õpetaja. Selles väikeses kehas ja suures õrnas hinges on nii palju mulle vastandlikku ja samas nii palju mulle sarnast. Tõenäoliselt ainus inimene maailmas, kellega mul on side, millesarnast enne kogenud ei ole ja vaevalt et ka kunagi kogen. Need on suured sõnad ja ma ei võta neid kergelt. Me ei tea, et mis saab ja kuhu me jõuame, ma tean vaid, et ma elan hetkes ja see hetk on kuradi hea. Küsimustele "Kuidas?", "Miks?" ma vastata küll ei oska. Ma olen alati teadnud, et väline ei loe, ei loe ka vanus ega muud määrajad. Loeb see, mis on sees ja see,mida silmaga ei näe ja käega ei katsu, aga südamega tajud. Las me ollagi siis veidrad ja ühiskonna (vähemalt Eesti) silmis vähemuslikud ja väärad. Aga kui õhtu lõpuks Sa uinud inimese kaisus, kes Sind hoiab ja mõistab sõnagi lausumata, siis on sellel üldse vahet, mis sugu, värvi, kasvu see inimene on ? Ma ei ole feminist, ma armastan kõiki inimesi, kõiki loomi ja loodust, aga eelkõige armastan ma siiratel ja omakasupüüdmatutel emotsioonidel põhinevaid suhteid. Vaata korraks enda elu, oled Sa kõigega rahul ? Kui jah, siis mul on Sinu üle hea meel. Kui ei, siis äkki oleks aeg oma maailmapilti laiendada ja teravate sõnade pildumise asemel energia iseenda silmaringi arendamisele koondada? Kõigest väike soovitus. 

Me veetsime imelise nädalavahetuse lõunas. Parim puhkus, mis mul olnud on. Ilusaimate vaadetega, suurimate emotsioonidega. 

Pildid räägivad iseenda eest. Kui midagi siin elus imetleda, siis kindlasti loodust, ookeani ja kõike sellega kaasnevat, mis meile antud on. Ma tahan, et see jääks. Ma tahan, et vähemalt minu inimesed armastaksid loodust sama palju, kui mina ise. Et mind ei ümbritseks iial inimesed, kes loobivad prügi, sülitavad maha ning pilluvaid linde-loomi. Aitäh. 

Käisime koopas, mis oli üle 150 km pikk (muidugi ei käinud me kogu ulatuses seda läbi), jalutasime maailma pikimal kail (üle 2 km pikk, mere kohal), nägime fantastiliselt ilusat rannikut, olime tunnistajaks, kuidas 2 ookeani kohtuvad (suurepärane elamus on seista kahe ookeani vahel, päris WA lõpus), Nautisime häid loodust, taimeroogi, päikest ja üksteise seltskonda. Seda viimast ilmselt kõige enam, sest ma ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda sain. 

Kui matkasellid ei taipa valgustust kaasa võtta, tuleb sedaani pagassi ronida. Hea on olla väike!

 Paneme taimeri, aga unustame ära.

 Paneme taimeri, aga nali tuleb vahele.

 Mmmusi.

Ei ole probleemi auto pagasnikus öösel ka durakat taguda.

:)

Ja kasutan võimalust et tänada: Renee, Anni, Sander, Martin, Margit. Olge tänatud! Ema sai sünnipäevaks palju lilli ja häid sõnu. Ilma teieta poleks see võimalik olnud. Südamest õnnelik ja igavesti tänu võlgu.
Ja väärib märkimist, et mu blondil kukkus viimane taks. PALJU õnne kallis Meelika! Nagu Sa isegi ütlesid, 4x tuleb 2014 tasa teha. ;) xxx

Sõbrad, te olete minu kõik!

Ja palun ärge unustage:

LIVE, LAUGH, LOVE!

Ikka Teie,

Päm