Kaks aastat on ikka kuramuse pikk aeg- selle ajaga ma olen kaotanud oma vanaisa ja ühe nendest vähestest sugulastest, kellega ma päriselt ka lähedane olin- vanatädi Leida. Ma lubasin endale nüüd selle aja, et ennast muust välja lülitada, et lihtsalt mäletada, mis veel meeles on. Praegu siin kaugel on mul tädi Leidast vaid 2 postkaarti. Aga eks kõik, kes teda tundsid, mäletavadki teda sellisena, nagu ta alati oli. Pikkade brünettide juustega, alati väljapeetud riietusega, ülipeene figuuriga tädi, kes peaaegu kunagi ühitransporti ei kasutanud, sest tema pikad peenikesed koivad viisid teda kõikjale vaid jala. Ei kurtnud ta kunagi haiguste üle, ei oskagi nüüd teada, kas ta lihtsalt hoidis kõike endasse või siis ta oligi (kuni lõpuni) tugev naine.
Kahju on ja valus. Mul on nii kahju, Kätlin kallis. Meie kaotus on kirjeldamatu ja ootamatu. Jaanuaris lähme paneme koos küünlad ja ütleme head aega.
Puhka rahus, mu kõige kallim tädi Leida.
Sinu Pämmikene.
No comments:
Post a Comment