04.01.12

What doesn’t kill you makes you stronger

Prob parim aeg kirjutamiseks, sest nii palju on jälle muutunud-juhtunud. On kolmapäev, neljas jaanuar. Kell näitab veerand kaheksa õhtul. Istun enda hotellitoas. Küsisin Mckaysist ettemaksu eile ja ütlesin et mul on seda raha vaja. Seega sain ennast hotelli check-inida ning kui tahan, siis võin 4 x päevas ka duši all käia:D Kõik eestlased elavad nüüd autos, oma elamistes vms. Ühesõnaga poleks mul niikuinii võimalik enam ka autot kasutada. Jagan tuba kolme kutiga. Kaks eestlast (Kaspar, Markus) ja mu britt Dave. Absoluutselt kõik on 100% kindlad, et mul on Dave-iga teema, eestlased muidugi teada-tuntud selle gossipi poolest, aga isegi muud rahvad küsivad juba. Mitte, et see üldse kellegi asi oleks, aga Dave on mu väga hea sõber ja me tõesti teeme kõike koos, aga seda sõbra mõttes vaid. Ja kes veel ei tea, siis Dave on 25-aastane inglane, tõmmu, hästi sõbralik, tätokaid täis ning mõned needid on tal ka (ma ei hakka lahkama, kus need kõik on:D). Vaatame filme, käime poes, teeme süüa ning nüüd ma läksin temaga koos ka tööle. Vahetasin ühesõnaga töökohta ja teen tänasest tööd Obie banaanifarmile. Vahetusel väga suurt põhjust polnudki, liht kuna Dave seal töötab ja me nkn kogu aeg koos, siis just ühe koha vabanedes läksin asja tsekkima. Ja tegelikult õhkkond on palju mõnusam... Väike farm, austraalia karjakoer jookseb ringi, eemal aedikus on hobused, farmis löövad töötegemises kaasa nii väikesed peretütat-perepoeg, kui ema-isa. Tööpäevad on pikemad ning selg saab väga hullult retsi, aga.. What doesn’t kill you, makes you stronger.
Käisime just poes, Dave teeb praegu köögis burgereid (päris beefiga (H)) ja mina tõin maapähklivõid ja vaarikamoosi (ja muidugi röstsaia). Praegu pole kedagi toas, niiet saan rahulikult oma kodujuustu süüa ja smilersit kuulata ja siia wordi kirjutada.
Ma ei suuda üldse uskuda, kuhu elu mind toonud on ja mis olukorras ma olen ja millega üldse tegelen. Tööle minemiseks pean tõusma 5.00 ja 5.40 võtab auto meid peale. Tööle hakkame 6.40 ning tööpäeva lõpetame 16.00. Pause on vaid kaks. Täna olen isegi hästi vastu pidanud (ilmselgelt mõte sellest burksist ei lase magada + täna on Dave-i kord film valida:D), üldiselt olen ma kogu aeg surmväsinud ning üldse ei jõua kohale, kuidas kurat ma võisin kunagi kurta, kui tööpäev kell 8.30 algas. :D
Iga kõne ja sõnum Eestist-eestlastelt teeb sisse niii hea sooja tunde. Ma olen juba kuu ära olnud ja mind peetakse ikka veel meeles. 6 x sama palju vceel ja ma olen kodus musid!!!!!!!!! Kõigile neile, kes mind julgustanud ja lohutanud on- aitäh, aitäh, aitäh!!!!!!! Rääkisin teist kõigist ka brittidele, mitte keegi ei suuda uskuda, et mul nii ägedad sõbrad on. Siin suhtutakse üldse EST-sse pigem halvasti (sest eelnevad kogemused on negatiivsed) ja ma olen isegi mõelnud Soome peale üle minna. :D Aga ei, eestlane olen ja eestlaseks jään, isegi kui see mind just ei ilusta., ;)
Väga palju uusi tutvusi on ning põhiliselt suhtlengi brittide ja iirlastega. Saksa tüdrukud on ka ägedad ning paar ozziet on ka hea mulje jätnud.
Kannan kogu aeg jala ümber Meelika kingitud paela, kõrvas on Kaidi kingitud kõrvarõngad, kaelas Andrese kingitud kett, kotis Margiti võti ja käes /nii tööl kui kodus Martini kingitud Hello Kitty joogitops (väga hästi hoiab külma ja kuna hotellis pole alkoholi tarbimine lubatud, aga teinekord CM spiced gold siiski satub käeulatusse, on Hello Kitty tass ideaalne sellisteks puhkudeks:D). Ühesõnaga ma olen teist ümbritsetud, kogu aeg ;)