Lase aeg jookseb liiva, aeg on habras kui klaas...
Kell on kuus läbi, pikk tööpäev on seljataga. Davidiga hotellitoas, Markus on eestlastega ja Kaspar JP juures. Dave sööb mingit imeasja, ma rahuldun oma jorguti (ja kahe nutella saiaga (A)). Tööjuures tapsin täna rotipojad ära (ja, ma sisuliselt nutan iga kuradi kord, kui ma seda tegema pean, aga ma ei suuda vaadata, kuidas keegi teine seda nautides teeb) ning nägin, kuidas töökaaslane nahkhiire ära uputas... + ma sain täna enda esimese ämblikuhammustuse kätte. Õnneks pole mürgine, aga laks tuli otse kaela peale. God, kui ebameeldiv ja niiiii hirmus. Töö on endiselt ulmeliselt raske, aga Siobhan (inglise tüdruk, kellega ma koos shedis tööd teen) muudab asjad vähe lihtsamakas. Mängisime täna meeste ja naiste nimede peale sõnademängu (ja ma eesti nimesid ei kasutanud:D) ja aeg läks vähe kiiremini. Sel nädalal pean reedel (ja v-o ka pühapäeval) töötama, sest banaanihinnad tõusid jälle (kast maksab nüüd 20, mitte 8 dollarit) ning meil on topeltkoormus. Iseenesest on see hea, sest raha saab rohkem, aga arvestades neid seljavalusid, mis mul on, ei tasu nagu väga ära. Väga oluline tähelepanek: Rihanna- Where Have You Been on raadiohitt siin ;) Niiet need, kellele ma ütlesin, et sellest saab hitt: OLEMAS:D
Midagi väga eriliselt uut polegi muidu. Ikka tööle –koju ja Dave’ga filmikas. Meil need igaõhtused . Nüüd on mu toakaaslased ka arvamusel, et me oleme koos, sest me oleme enamasti tema voodis, kui nad koju jõuavad. Töökaaslased veel ei jaura, aga kui Dave nende märkuste tegemist ei lõpeta ja töö ajal mind sülle võtma ei tule (+ pidevalt totra näoga naeratamist, kui ma talle otsa vaatama juhtun:D), siis ilmselt tuleb sealtpoolt ka midagi. A las ta olla. Meid ei huvita ja meil on hea. ;)
No comments:
Post a Comment