My New Years Eve

Ma olin üksi kodus, met this guy (Dave) ja kuna kõik eestlased läksid Cairnsi, oli mul privileeg ööbida nende hotellitoas. Mõtlesin et vaatan filme ja naudin dušši ja suurt voodit, aga selgus et Dave on tegelt ülilahe britt ja tiris mu välja ning ühtlasi sheerin ma temaga tuba.. Alguses olin Carlaga (ka britt, kellega koos banaaniistanduses töötame) ning tema juures caravan park'is tegime sooja. Siis läksime klubisse. Ootused olid 0-lähedased, sest siinne kontingent pole minu teema. Aga mida üllatust. Klubi oli täis. Ja siin actually oli kenasid inimesi päris mitmeid. Little black dress ja väike meik olid küll way over the top vist, sest asi nägi välja nii, et me Carlaga tantsisime ringi keskel ning ringi moodustasid u. 20 meest. Ja kõik hitid said ära mängitud ja ära tantsitud (danza kuduro!!!!!!!!!). Inetuid intsidente oli muidugi ka, siinsed pärismaalased on veendunud, et nad saavad raha eest kõike. K.a naisi. Mulle pakuti üle 1000 dollari 1 öö eest. Väga jälk. Praegu on kell 12 päeval, on esimene jaanuar, aasta on 2012. Naljakas. See oli mu elu üks parimaid aastavahetusi üldse ja ma poleks seda IIAL uskunud. Tundub, et elus ON kõik võimalik ning iga hetkega asjad muutuvad. Praeguste plaanide kohaselt lähen edasi hoopis Carlaga , kuu pärast Sidneysse, aga see ei ole veel kindel. Sest mina olen veendunud, et tahan Melbourn-i jõuda. Ja kuna mul on seal ees juba tutvusi, pole probleeme öömaja ka saada. P.S täna pole sadanud ja väljas on päike. Kui arvestada, et enamasti on vana aasta ärasaatmine märgiks, milline on järgmine tulev aasta, siis fuck yeah ma tunnen, et see tuleb üks pööraselt fun aasta. Päikest, musid!!! Mul on praegu 100% luck, et netti sain ja ei riski pilte panna. Aga ma tegelen sellega kohe, kui vähegi võimalust esineb. Mul on niiii palju pildimaterjali!!!!!!

30.12.11

In life there is everything possible

“Ma ei plaaninud jääda, aga mida Sa teed... Kitsas trepp Sinu tuppa tõi mind otse taevasse.” jäi kummitama ja ma pidin selle endast välja saama.

See, mida ma olen kogenud nende päevadega siin Austraalias... Neid tundeid, kogemusi, emotsioone ei saa vist kunagi millegagi võrrelda. Ma tean, et loota saab vaid iseendale ja ma pole endas kunagi kahelnud, aga mõeldes lihtsalt sellele hetkeseisule, kus ma praegu olen... Ei oska sõnadesse panna.
Aga et siiski püüda seletada (kasvõi iseendale tulevikus, kui antud mälestus KUIDAGIGI tuhmuma peaks), siis hetkel on kell peaaegu 21. Teil on Eestis 13. Ja Perthis (mida ma kogu südamest igatsen) 19. Te ei saa kuidagi teada seda reaalajas, mida ma praegu kirjutan. Ilmselt tugeva hilinemisega, kui üldse, sest linnas ei ole internetti.. Õnneks telefonilevi on, aga kõneaeg on väga kallis.
But the thing is...
Me oleme Tullys, see on NA-s , Queenslandis. Pisikene linn, kus on üks main street ja palju poode sellel (lisaks pesumaja, hostel caravan park, ööklubi, söögikohad). Tundub nagu fine, aga tegelt ei ole. Elanikud on põhimõtteliseld 90% kõik farmitöötajad. Peamiselt asiaadid, aga on ka nt eestlasi, kes ei ela siin mitte sellist elu, millega mina harjunud olen. Suits, alkohol, varastamine, mant. S.o mõttes elu, mis on mulle sellises mõttes ikka väga kaugele jäänud. Inimesed korjatakse tööpäevadel linnast kella poole seitsme ajal hommikul busside peale (erinevaid banaaniistandusi on antud linna ümbruses nt 40 ) ning viiakse istandustesse/farmidesse kohale. Tööpäevad on enamasti 8- vahel 10-tunnised seega kella nelja-viie paiku tuuakse samade busside-maasturitega rahvas jälle linnna tagasi. Vanuselt on enamus siiski noored, ühte päris vanurit olen näinud, aga tema on Tully rikkaim mees ja omab siin pmst pooli poode (Ise on tugevalt 80 +). Kogu tegevus seisab ja peale töötamise ja joomise siin nagu polekski midagi teha. Eestlased on noored (kõik minust aasta nooremad või sama vanad) ning poisid. Nad on kõik väga sõbralikud ja aitavad ja on, aga..
Inimesed, kellega ma siia tulin, elavad pigem oma elu ning ma olen selles mõttes jäänud üksi, et mul olen mina ise ja minu tugev tahtejõud ja pidev enese motiveerimine. Ja kuigi see tuleb ilmselt teile üllatusena ja kõik mõtlevad “Mismõttes?”, siis tsiteerin ühe tüdruku sõnu “Sa õpid inimest alles siis tundma, kui Sa temaga koos elad-reisid”.
Jõudsime Tullysse eile õhtul, täna hommikul käisin pooled farmibussid läbi ning ainsa inimesena meie seltskonnast sain ka kohe tööle. Täna oli esimene tööpäev (mis sõnaotseses mõttes tappis, sest raskemat tööd kui istandustes... ei olegi ilmselt olema. Aga ma lihtsalt piitsutan ennast viimase piirini), kuid esimese palga saan alles järgmisel reedel. Kodu mul ei ole, sest hosteli eest ma maksta ei jõudnud. Magan meie autos, ma armastan seda valget Mitsut, tõsiselt... Ta on praegu ainus, mis mul üldse on. Mis on irooniline, sest hetkel olen ma kellegi Mike-i juures (keda ennast pole kodus), keda ma pole elusees näinud ning kelle juurde eestlased mind saatsid ja palusid enda sõbrannana tutvustada, sest nad läksid ise autoga linnast 23 km kaugusele randa grillima ja jooma. Ehk siis mul ei olnud ka enda ratastel kodu ja ma olin sunnitud täiesti võõra mehe koju minema, kes ilmselt saab šoki kui enda toast eest võõra naise leiab. Aga et hetkel teda ei ole, saan rahulikult Smilersi “Viimane” plaati kuulata ja klõbistada. Homme pean kella kuueks ennast bussipeatusesse vedama ja kohutavalt piinarikas tööpäev võib alata. Ma olen mõelnud alla andmisele (juba.) , ära minemisele.. Aga ma ei saa. Mul ei ole selleks ressursse. Ma elan elu, mida ma arvasin, et ma iial elama ei pea. Ma ei suuda selles väga positiivset näha, peale maastiku, mis mind ümbriteb. Linna ümbruses on kohe suured-suured mäed, paksult metsa täis (but as a side note: kuhu on keelatud minna, sest seal elavad mingid metsikud inimesed, kes lihtsalt tapavad Su ära). Kuid samas siin sajab sisuliselt 24/7 ning päikest pole ma veel näinud. Vihm on pigem udukas ning konstantselt on kraade üle 30. Õhuniiskuse % on ilmselt kuskile 80 kanti. Väga raske kliima ja kuna ajavahe on ka Perthiga, siis kõik see kokku tekitab jälle kohanemisprobleeme. Ma tean. et pean ajale aega andma ning rahulikult võtma, eeldama, et kõik loksub ise paika. Samas on ahvatlevad mõtted lihtsalt koguda raha ning lennata Melbourne’i. Ma olen harjunud teistsuguse eluga ja kuigi mul pole midagi selle vastu et bussipeatuse wc-s ühisduši all külma veega end pesta, autoistmetel magada ning konservube süüa, on tunne nii kuramuse nadi. Nagu mind oleks kuskile filmi pandud või tõsielusarja, kus ma pean hakkama saama ja televaatajate ees katsumustega silmitsi seisma. Sest täpselt selline tunne mul on, nagu mul oleks kuskil publik, kes lihtsalt saab puhtalt sellest meelejahutust, kui näeb mind võitlemas. “Ära kahetse midagi ja siiski kahetse kõike, sest kõike Sa ei jõua niikuinii”.
Viimane päev, õhtu, öö Perthis oli nii kohutavalt liigutav ja valus ja raske. Kuidas ma sain nendesse inimestesse ja sellesse majja ja olustikku nii ära kiinduda, ma ei kujuta ette. Jezza, Bruce, eestlased Perthis (Erkii!!!!) jt. Süda niutsub tagasi, aga ma tean, et ma ei lähe. Veel. 100 % kõik juhtub põhjusega. Mingil kuramuse põhjusel pean ma praegu selles 1-toalises kämpingumajas olema, selles väljasurnud linnas, teisel pool maakera. Iga päev on uus seiklus, iga päev juhtub midagi, mida oodata ei oska ning mis muudab kõike, kardiaalselt. U iga 2-3 tunnni tagant mõtlen Eestile. Eriti siis, kui istanduses selg nii meeletult valu teeb, või noaga sisselõigud kriim pidevast niiskusest kipitama kipub. Siis mulle meeldib mõelda sellest, mida Margit Beebiga parajasti teeb või kas Andres on juba ärganud või kas Kaidi näeb ikka öösel mingeid paranormaalseid asju või kas Meelika tervis on juba paremaks läinud ning mida te kõik av-l teete. Ja vahel ma mõtlen, et mis te kõik siis teete, kui ma tagasi olen. Kui palju midagi muutunud on ja kas te üldse ootategi mind siis veel enam. J
Ma ilmselt lõpetan nüüd ja lähen magama. Mike jõudis koju. Oh kui hea oleks, kui sellel madratsil oleks linad. Või alustuseks kasvõi padi ja tekk. Aga pole mõtet viriseda. Ma sain siin elektri ja siin on konditsioneer ja mul on töö ja ma olen iseendal olemas. Olukord on sitt, a see on meie tuleviku väetis. Musid, ma tulen varsti tagasi ja olen ikka sama Päm edasi, lihtsalt ma oskan teid nüüd veel rohkem hinnata. Need, kes mind praegu Eestis nii palju toetanud ja aidanud on... Mul ei ole nkn sõnu teie jaoks. Ma armastan Teid.

Naughty wicked witch of the west(ern Australia)

I wouldn't have it any other way!

My kind of people

Aitäh, Margit. Ma ei oska Sind tõsiselt ka kuidagi ära tänada, lihtsalt tea, et ma olen Sulle südamest tänulik KÕIGE eest ja eriti Beebi pärast.

Andres, PALJU õnne!!!!! Ma olen nüüd vähemalt kolmel erineval moel Sind õnnitlenud. Et tuleks vinge pidu ja mine murra Ladies Nightil mõni tüdruk maha, kaua Sa jaurad selle õnnetu sebraga seal.:D

What doesn't kill U makes U stronger

Pamela ja Mari

Ja nii ongi. Eestis on igasugused teemad ja isegi kui ma olen sellest pisikesest paigast NIIII kaugel, tunnen ikka kohustust kõigega tegeleda. See on ilmselt see Pämmi needus.

Vahepeal on blogimisse pikk paus jäänud, aga seda ikka seepärast, et muid tegemisi on palju olnud. Ma käisin Wembley Hotelis proovipäeval ning kui ma muidu olen ikka arvanud, et Eestis on ettekandjate elu raske, siis see, mis siin toimub, on ulmeline. Sa käid ringi nagu reaalne lihalett. Et siin on NII palav, siis palju riideid kanda ei saa. Et waitress peab pidevalt liikumises olema ja tööd on palju (eriti Wembleys, kus tööpind on ikka väga lai), on niigi lühikesed riided peaaegu olematud. Üritad oma väikese seelikuga paar kiiremat sammu teha ja pool kanni on paljas. Ja siis Sind passitakse nagu ilmaimet. Numbreid küsitakse palju ja tüdrukud on öelnud, et see mäng "Las ma pakun, kust Sa pärit oled" on väga popp. Tõsi, me näeme teistsugused välja, kui kohalikud. Ilmselt selles see nõks ongi.

Anyway, kuigi töö ma oleks saanud suure tõenäosusega, jäi see plaan mu jaoks ära. Eestlased Raner ja Martin liituvad meiega ning ostsime endale viiepeale auto (Mitshu Carisma, 1991 a auto) ning pühapäeva varahommikul põrutame 4000 km Perthist eemale- Cairnsi, banaaniistandusse. :D Aga palk pidi OK olema ja kuna Cairns on NIIIIIIII kaunis, siis tuleb see asi ära proovida.

Veits huumorit ka. Kuna me elame Bruce'i juures neljakesi (st 3 tüdrukut ja Bruce), siis ilmselt pole kanalisatsioon sellega päris harjunud, et vett nii palju rohkem läheb ja muud jutud sinna juurde. Siis avastasime, et vesi ei lähe enam alla :D Eile käis torumees ja saame jälle duši all käia ja wc-potti kasutada. Mida õnne nii väikesest asjast !:D Naersime kõik, et vähemalt me jääme alatiseks meelde kui tüdrukud, kes Su kanalisatsiooni umbe tõmbasid.

Tegelt on isegi väga kahju ära minna ja kuigi Cairnsist saab meie kodulinn ilmselt vähemalt kolmeks kuuks, on ikka selline tunne, et Perthi tuleme tagasi, siia on juba nii palju tuttavaid jäänud ja Bruce ütles et ta igaaahinna eest tahaks meid siia tagasi.+ siin on kõikidel tüdrukutel juba mingid oma kontaktid ja sõbrad ja töökaaslased (ja minul muidugi ka, Jezza nt).

PS, ma käisin RANNNNNAAAAS!!! Siin on niiiii ilus helesinine vesi ja liiiivarand. Ainus halb asi oli see, et ma põlesin räigelt ära ja pidin 3 päeva palavikuga kodus olema (story of my life:D) , aga ma isegi ei põe väga. Täna võtsin juba päikest peale ja tunnen ennast koos oma veepudeliga väga okeilt.

Siis kui Maria ja Mari mehi nillivad ja neid salaja pildistada üritavad. :D

Täna lubas Bruce mulle ja Mariale õhtusöögi teha (kanapasta, algusest peale kõik ise tehtud, k.a pasta) ning kella kaheksast lähen Jezza juurde filmiõhtule. Homme tuleb kast värseket puuviljadega ja ülehomme on Adamiga plaan hip-hop showd The Birdi vaatama minna. Reedel on Gingeris tüdrukutega pidu ja laupäeval ONGI JUBA JÕULUUUUUD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! JA pühapäeval siis tripime. Kui midagi mainimisväärt vahepeal juhtub, siis kirjutan siia üles ikka. ;)

Simple obsession

Impreza, kiirus, Austraalia, kuumus, ookean, kokteilid, jää, kirg.

Simple obsession.

We are young and wild and free

Käisin klubis. Pühapäeval on hull traditsioon siin, Sunday session. Alustatakse joomist keskpäeval pubis-baaris, siis minnakse nt randa ja õhtul klubisse. Kogu action lõppeb u 22-23 aeg . Mulle meeldivad need traditsioonid. Pühapäeval me käisime pmts KÕIK kohad läbi /ainult et ma ei jõudnud JÄRJEKORDSELT randa. Ja hästi palju eestlasi nägime. Üldiselt oli see tripp äge ja tutvusi saime ja kõik jutud, agaa.. Siin on ikka vägagi selline mentaliteet, et klubisse minnakse siiski hook up-ima ja neid, kes ennast külge kleebivad, on räigelt palju. Ma olen võtnud hoiaku, et numbreid jagan minimaalselt ja tõesti ainult siis, kui inimene tundub äge ning temaga võiks mööda Perthi trippida.

Matu, vaata, mis ma Sulle leidsin:

Jaffa muffin(A)

Aga esmaspäeval olime kõik kolmekesti kodused. Vaatasime gossip girli ja tsillisime netis. Sest väljas oli hulll äikesetorm. Naljakas on see, et ma juba olen hakanud selle kliimaga siin harjuma. Kui eile oli tormi ajal 19 kraadi, siis tundus see mulle ikka väga külm. Kusjuures nüüd lubas kuni reedeni üsna sellist kesist ilma (temp. üle 27 ei lähe). Niiet järjekordselt jääb rand

minu jaoks ära.

Papagoid pärast vihma. (2 keskmist on paar;))

NIII lahe on see, et siin on papagoid tänavatel täiesti tavaline nähtus. Ma vist ei harjugi sellega päris ära. Niiii kaunid värvid ja üldse! Uau.

Old habits die hard

Ma olin NIIII vaimustuses, et siin ka beebiporgandid on! Mida vedamist no. Nüüd on mul vähemalt midagi homie't, mida süüa. ;)

Ahjaaa, neid, kellega pole veel õnnestunud Skypeda, siis teadke, et ma igatsen juba VÄGA teid ja tahaks kohuuuuutavalt näha!!!!! Palun leidke see aeg ja tehke endale konto (kui teil veel ei ole). Tänan. :*

Undress ja Päm

It's gonna get louder!!!

Eesti on ikka veel nii draamasid täis ja see tundub mulle kohutavalt naljakas. Ma tean, et see pole ilus ja kõik jutud, aga mulle pakub nii palju nalja see, kuidas mõni niii väike inimene ennast nii kole tähtsaks peab. :D Samas, eks elu paneb asjad ise paika. Targemad kuulavad vihjeid, vähe otumad saavad vitsad. ;)

Täna tõusin tegelikult juba viiest, sest siis hakkas El Clasico!!! Aga tulemused polnud jälle suuremad asjad. 1-3 ja Real loputati kenasti läbi. Kahju oli, karistusalas sellised võimalused ja need niimoodi ära feilida- no liht kurb. A kui keegi nüüd kujutab ette, et ma tunnistaks, et Barca väga kick ass oli, siis.. No way. Ääretult ebasümpaatsed tegelased endiselt (kuigi Messi ja Fabregas olid jah, tuleb tõdeda, asjalikud).

Praegu on kell 12, tegin vahepeal mõne tunni und. Viimasel ajal olengi suht vegeteerinud, üleeile õhtul käisime klubis ja seal sain Jeremyga tuttavaks. Eile ta helistas mulle ja ma otsustasin teda pigem endast pisut eemale hoida, just in case. Kahjuks tuleb välja, et ta lemmikseriaal on How I Met Your Mother, mis pmts tähendab, et me rääkisime u. 30 minutit (ja iga vastuvõetud kõneminut maksis mulle 1 eur ja talle vähemalt 4 x sama palju, niiet ma just väga ei oota enda detsembrikuu arvet) ja lõpuks lubasin temaga ka kokku saada. :D

Olulisi tähelepanekuid:

* Ma tulin iseseisvalt bussiga linnast Comosse nii, et ma läksin õiges peatuses maha + hakkasin ka kohe õiges suunas kõndima;

* Ma armastan meeeletult palme;

* Siin müüakse igas poes sushit ja maailmaparimat jääkohvi ;

* Ma olen Austraalias, seega 10 cm pikkused putukad mu vannitoas on täiesti OK;

Üks video:

The truth

Eilse blogiposti lõpetuseks- kui olin blogi kinni pannud, sulgesin ka silmad. Lahti tegin need siis, kui kell oli 9 ja 10 vahel. Ehk siis ma magasin oma proovipäeva liht maha. + ka täna magasin ülikaua ja ma ei saaks öelda, et mul juba praegu und ei oleks. See meie ajavahe kammib ikka nii ära. Kolmas päev Aussis ja ma ei saa ikka üldse aru, kuidas saab kell on 20.05, samal ajal kui teil on 14.05.:D Õnneks on täna REEDE! Ja tüdrukud tahavad välja minna. Kõik on hetkel tööl ja ma tsillin meie majas. Ei saaks öelda, et ma terve päeva tühja pannud olen, nt ma käisin täna 2 h Comos ja mingis muus linnaosas jalutamas ja avastasin oma koduümbrust + ma koristasin oma kohvri ära ja tegin seal reaalseid ümberpaigutusi. Ma olen peaaegu uhke enda üle :D Nüüd võtsin oma ainsa gingiku ette ja mõtlesin teile ühe video panna.

Ma mõtlesin et ma ei avalikusta neid kunagi, aga kuna ma ei saa eriti tehnika peale kindel olla, siis mulle on väga oluline, et mulle jääks need meeletult piinlikud seigad ikkagi alles. Ja ma siiralt loodan ka selle peale, et siin pole eriti palju lugejaid. :D

Baby I was born this way

Love yourself!

MIDA elu. Eile ma rohkem arvutisse kirjutada ei j6udnud, sest tegemisi oli nii palju ja kui me l6puks koju j6udsime, oli suht ainult 1 siht- voodi. Okei, tegelt enne me tegime uhed siidrid ja lippasime Como t2navatel hommikumantli (Mari) ja oos2rgi (Pamela) v2el paljajalu ringi. Aga et kuidagi kogu seda eilset kokku v6tta siis...

K2isime eile seal Mari tookohas. Ta tootab t2iiiiesti kesklinnas, iluuuuusas kohas. Manager utles et abi polevat vaja, aga et kui midagi vabaneb, ss ta utleb. Samas oli eile selline p2ev, kus omanik isiklikult tuli oma s6pradega sinna joogile. Ja neile j2in ma millegip2rast v2ga silma. Asi l6ppes selega, et nad istusid k6ik minu juurde ja uks omaniku s6pradest tegi mulle joogi v2lja ja hiljem utles siis, et kui ma olen ennast kenasti sisse seadnud Aussis, siis ta hea meelega tutvustaks mulle linna. M2rr vaid naeris sellepeale ja patsutas õlale "Trust me, kui juba omaniku s6ber Sinuga välja tahab minna, saad Sa selle too kindlasti". No ei tea, kas ikka k2ib nii lihtsalt k6ik. Loota ma ei julge.

Igatahes olulisi t2helepanekuid: PALAV on; ma s6in maailmaparimat sushit (kuigi meie tehtud oli ka hea:D); ma n2gin Perthis terve p2eva jooksul uht koera ja selleks oli vilkuvate traksidega taksikoer(A); passion fruit-i ja watermelon-i v2rskelt pressitud segumahl on absoluuutselt vaieldamatult k6ige maitsvam ja 2gedam maitseelamus.

Ahjaa, eile sain kokku Maiaga (ka EST ja endine klassi6de). Tema on nuud Perthis olnud 1 a ja 2 kuud. Tutvustas mulle k6iki poode ja t2navaid ning seletas muidugi ka kenasti 2ra, mida kuskilt osta tasub. Riidemood on siin niiii ulme. Ma siiralt ei kujuta ette, et ma niimoodi ringi k2iks, aga samas...Ozzie tunned juba kaugelt 2ra. Pean praegu lippama, meil t2na linnas palju asjaajamisi.

_____________________

Edit.

Kell on 16.41 ja ma olen jälle meie South terrace-i majakeses. TÄIESTIIIII lõpp, mis päeeeev. Aga hea uudis on see, et ma sain wifi parooli ja ma saan enda kullllakallli näritud õunaga netti. Ehk siis ma saan lubada endale ka seda luksust, et kirjutada täpitähtedega (niii kaunis on see kirjapilt meil ikka;)). Täna sain tuttavaks Lauriga, kes meile hommikul järele tuli ja linna viskas- Mari sõber. Tegime mulle ka kohaliku pangakaardi ning käisime üliiiiheas salatirestos. Ulme on see, et meil on ehitud kuntskuusk keset centre-it ja täna lauldi seal live'is jõululaule. Samal ajal krõmpsutasime salatit ja peletasime kajakaid/tuvisid eemale. Üsna kurb , et ma tulen Austraaliasse ja pean mingite tuvide ja kajakatega kaklema, samal ajal kui siin võiksid hoopis papagoid ringi lennata. :D A tegelt siin on küll igasuguseid eksootilisi linde, liht ma ei näe neid. Nad laulavad palju, aga nad on enamasti kuskil palmide vahel vms.

Ja siiis. Seoses selle tööga. Käisin jälle E Cucinas (see ongi see itaalia restoran, kus Mär töötab) ja ma ei saanud enda apple't seal laadima panna, et CV-d näidata. Mis ongi põhjuseks, miks ma praegu üldse Southis olen. Tulin siia CV-d tegema ja musti riideid otsima, sest meie tööriided peavad mustad olema. Oh joyful life. Nii palav on, et ilmselt peaks mingi megaminiseeliku ja topi välja võluma kuskilt kohrvis, mis on quite a challenge, sest mu kohvris on mingi meeeletult riideid ja asju ning mul ei ole absoluutselt aega seda lahti pakkida.

A see , kuidas ma koju sain, on tegelt hull huumor ikka, sest ma tuletan meelde, et see on mu II päev Austraalias ja ma pidin pmts liht täiesti lampi siia saama. Me oleme kõik korrad takso/autoga käinud ja mul polnud nagu ÕRNA aimugi, kuidas siia bussiga peaks saama. Mis buss, kust, mis peatuses maha, palju maksab jne. Seda enam, et ma tegelt ei tunne siiamaani seda majagi väljast ära , kus ma peatun.:D A no ma läksin sinna i punkti ja palusin siis bussinumbrit, millega liigelda võiksin. Andis mulle bussinumbri, sain kenasti bussi peale ka, aga tulin mingi 5 peatust varem maha. + ma hakkasin valele poole kõndima :D Ja kui ma siis lõpuks aru sain et 207 on pisut suurem number kui 55 ning ma suure tõenäosusega kõnnin vales suunas, jalutasid kaks üliiarmsat vanemat tädi mööda minust ja küsisid, et kas ma olen eksinud. Tunnistasin oma absoluutset segadust ja nii nad mind kenasti mu majani juhatasidki. Andsid veel oma numbrid ja palusid KINDLASTI helistada, kui ma nt bussipeatust ei peaks leidma vms :D Praegu , kui ma siin voodis laman, on küll selline tunne, et lihhhhhhhtttt sureks ära. Niii palav on ja ma ei taha teada, palju ma endale juba vett sisse ajanud olen. Lihtsalt selleks, et kuidagigi ära jahutada ennast. Ja ideepoolest peaks ma ju kohe tagasi linna minema, aga ma ei ole päris kindel, kuidas ma veel sellega hakkama peaks saama. Aga ei ole teha midagi, elu on karm. :D Ma otsin need riided välja nüüd ja hakkan liikuma vaikselt. Tsau musid.

THE one that got away

"Tere hommikust kallis, Sa oled Austraalias"
Mari esimesed s6nad mulle.
Saime maja esialgu Maria bossi juurde Comosse, mis ei ole Perthi kesklinnast sugugi kaugel. Meil on king-sized bed ja heahea olla. Kell on 13.08, k2isin dushi all ja panin oma v2ikese valge kleidi selga. 6hku, mida hingata, v2ga ei ole.. Aga Mari lohutas mind sellega, et t2na on veel isegi jahe. Lippan praegu, l2hen t2na enda potensiaaset tookohta vaatama. Cheeeers!

Easy please me

6.detsember

Istun Singapuri lennujaamas. Lend läks ilusasti ja esimese asjana võtsid mind vastu palmid ja 30 kraadi kuuma. Too bad, et Austraalias on praegu hullud tormid ja minu lendu on juba päris mitu korda edasi lükatud.
Kui nüüd irooniline olla, siis eelmises postutuses mainitud kena mees istub tegelikult minuga koos ka hetkel. Ja seda mitte juhuslikult, vaid tuleb välja, et ta läheb ka Aussiesse ja me saime päris hea jutu peale. Nüüd on ta mulle juba viimased 3 tundi seltsi pakkunud ja tegi Ice Latte välja (no sõbramehe poolest). Õpib biokeemiat ja teeb sellekohaseid uurimusi Rootsis praegu.

(vahepala, lähme nüüd Konstantiniga lahku, ta läheb Melbourne’i lennu peale ja mina Perthi omale, tundub et rohkem meie lende edasi ei lükata).

Nii. Kell on Eesti aja järgi 14.07, Singapuris on kell aga 20.07. Issand, kui SUUUR see lennujaam on... Ja nii fancy.
Oeh kuidas ma vihkan neid lennujaama chek-in’e alati. Seekord pidin saapad jalast võtma ja isegi pikema boolero. No mis neil viga on.:D
Leppisime Konstantiniga kokku, et lendan varsti Melbourne’i ja siis ta näitab mulle sealset eluolu ka. Ääretult tore inimene. Ma tõesti loodan, et ma näen teda veel.

Märr helistas just vahele. Neil seal on nüüd ilm ka juba parem, tundub, et saan ikka veel tänase päeva sees Aussie poole lennata.. Oh üks beauty sleep tuleks vägagi kasuks hetkel. Ma rohkem ei blogi ja teie aega ei raiska. Kerge ei ole ja struggle’imist on palju. Aga ära põe, ma ka ei põe.

Minge kööki ära

Ja loomulikult on filmilist üüratu pikk, mida lennukis vaadata. Ja Päm valib lastefilmi. ;)

5. detsember

Alati alustatakse enda blogimist nii innukalt ning reisil olles jääb tuhin vähemaks. See on ju ka arusaadav, sest enamasti on meid ees ootav uus elu ja olu nii põnev, et pole aegagi arvutisse kõike seda üles kirjutada.

Hetkel blogin ma wordi, sest istun Finnairi lennuki peal ning ootan õhkutõusmist. Aega on veel mitte rohkem kui mõniteistkümmend minutit.

Juba see, et sain võimaluse siiski siia lennukile jõuda on märkimisväärne, sest mitte üks märk ega olukord ei näivat seda pooldavat. Alustades pühapäevase saagaga (millest me siinkohal ei räägi), jätkates Linda Lines’i KAHE ärajäätud laevareisiga, jätkudes tänu Soomes eesoleva iseseisvuspäeva saginast tingitud kõikide muude reisilaevade läbimüüdud kohtadega... Ent siin ma olen.
Ma ei oleks selle Singapuri suunduva lennu peal, kui ei oleks olnud Andrest (kes mind vedas, pushis, võitles, motiveeris, MINUGA KOOS SOOME TRIPPIS, rahustas etc etc) ja Margitit, kes tegigi võimatu võimalikuks (hankides meile jumal teab mis vahendeid kasutades 2 Soome piletit Tallinki Stari peale).
(6 minuti pärast tõuseme lendu)
Ma tahan tänada enda perekonda, enda sõpru-lähedasi. Need kaasa antud sõnad, asjad, soovid ja emotsioonid on päris kindlasti minu elu kõige liigutavamad. Ma armastan Teid südamest.

Aitäh.

Me tõuseme nüüd lendu. Mul tuleb pikk-pikk sõit (pea 12 h). Närin hoolega nätsu ja naudin seda õhkutõusmist täisväärtuslikult. Lendamine on midagi, mida armastada. + mu kõrval on terve lennuki peale ainuke kena mees. Winwin.
Hoian Teid kursis.

"Iz not leaving 'til u pack me with u... Srsly...."

Innocence

21.11. Ma nägin lume ära! Võin rahuliku südamega kuumale liivale lebotama minna!;)

Official

Aussie, siit ma tulen!

Ma ei ole seda veel välja kuulutanud, kuid need, kel vaja teada, teavad. Üldiselt leppisime Andresega kokku, et Austraalia teemat enne viimast nädalat ei puutu. Seda reeglit katsun kõigiga järgida. Elan täpselt 1 päev korraga ja ei minutitki rohkem. Seega ei kirjuta ma veel siia ka, kui meeletult kahju mul on Oma Inimesi siia jätta ning ise lahkuda ega seda, kuidas ma neid (ja loomulikult enda koeri) igatsema hakkan. Praegu on veel kõik OK, ma olen siin ja mul on 3 nädalat veeta imelist kvaliteetaega enda kõige kallimatega. Cheers!

Flight	Date	From	To	Depart	Arrive	Reservation
AY 0081	05 DEC	Helsinki Terminal: 2	Sin Changi Terminal: 1	23:40	17:10 06 DEC	Class: Z /OK Baggage: 1PC
AY 5009	06 DEC	Sin Changi Terminal: 1	Perth Terminal: 1	19:45	01:00 07 DEC	Class: Z /OK Baggage: 1PC

Back to basics

See postitus on üpris eelloo-hõnguline.

Lugesin just terve enda privaatblogi läbi ning otsustasin, et seda ma avalikustama ei hakka (arvestades, et blogimist alustasin aastal 2008 ning ajalugu on mul õige värvikirev;)). Et aga praegune eluetapp on ka minu enda jaoks üllatav ja täiesti pöörane, pean ma seda jagama. Ja jagada kavatsen ma seda muidugi vaid nende inimestega, kes minule olulised on ning kellele ka minu käekäik peaks korda minema.

Kell on 1.36 (vahemärkus: Perthis 7.36 ), kuupäev 18.11, asukoht Vääna-Jõesuu. Vedelen oma mõnusas voodis ja naudin kuuma kakaod, viirukilõhna, piparkooke ja mandariine. Et kõigi eelduste kohaselt jäävad sellel aastal minu jaoks jõulud oma traditsioonilises ja tuntud headuses ära, kavatsen enne äralendu siiski siinsest viimast võtta.

Ideaalis lendan ma Finnairiga 5ndal detsembril Helsingist Singapuri ning Singapurist siis edasi Austraaliasse Perthi. Lend kestaks kokku vaid 19 tundi ning ümberistumisi oleks ka vaid 1.

Homme käin pangast läbi ja ajan enda finantsasjad joonde, siis saan ka lennupileti ära osta ning vähe vabamalt hingata. Jääb vaid loota, et minu koht lennukis on ikka alles. Hetkel on kõik veel nii lahtine ja ebakindel.

Lõpetan siinkohal jutu ning jätkan homme, loodetavasti siis juba positiivsel ja kindlal toonil.

Wish me luck. I need this.