Minge kööki ära

Ja loomulikult on filmilist üüratu pikk, mida lennukis vaadata. Ja Päm valib lastefilmi. ;)

5. detsember

Alati alustatakse enda blogimist nii innukalt ning reisil olles jääb tuhin vähemaks. See on ju ka arusaadav, sest enamasti on meid ees ootav uus elu ja olu nii põnev, et pole aegagi arvutisse kõike seda üles kirjutada.

Hetkel blogin ma wordi, sest istun Finnairi lennuki peal ning ootan õhkutõusmist. Aega on veel mitte rohkem kui mõniteistkümmend minutit.

Juba see, et sain võimaluse siiski siia lennukile jõuda on märkimisväärne, sest mitte üks märk ega olukord ei näivat seda pooldavat. Alustades pühapäevase saagaga (millest me siinkohal ei räägi), jätkates Linda Lines’i KAHE ärajäätud laevareisiga, jätkudes tänu Soomes eesoleva iseseisvuspäeva saginast tingitud kõikide muude reisilaevade läbimüüdud kohtadega... Ent siin ma olen.
Ma ei oleks selle Singapuri suunduva lennu peal, kui ei oleks olnud Andrest (kes mind vedas, pushis, võitles, motiveeris, MINUGA KOOS SOOME TRIPPIS, rahustas etc etc) ja Margitit, kes tegigi võimatu võimalikuks (hankides meile jumal teab mis vahendeid kasutades 2 Soome piletit Tallinki Stari peale).
(6 minuti pärast tõuseme lendu)
Ma tahan tänada enda perekonda, enda sõpru-lähedasi. Need kaasa antud sõnad, asjad, soovid ja emotsioonid on päris kindlasti minu elu kõige liigutavamad. Ma armastan Teid südamest.

Aitäh.

Me tõuseme nüüd lendu. Mul tuleb pikk-pikk sõit (pea 12 h). Närin hoolega nätsu ja naudin seda õhkutõusmist täisväärtuslikult. Lendamine on midagi, mida armastada. + mu kõrval on terve lennuki peale ainuke kena mees. Winwin.
Hoian Teid kursis.

"Iz not leaving 'til u pack me with u... Srsly...."