30.12.11

In life there is everything possible

“Ma ei plaaninud jääda, aga mida Sa teed... Kitsas trepp Sinu tuppa tõi mind otse taevasse.” jäi kummitama ja ma pidin selle endast välja saama.

See, mida ma olen kogenud nende päevadega siin Austraalias... Neid tundeid, kogemusi, emotsioone ei saa vist kunagi millegagi võrrelda. Ma tean, et loota saab vaid iseendale ja ma pole endas kunagi kahelnud, aga mõeldes lihtsalt sellele hetkeseisule, kus ma praegu olen... Ei oska sõnadesse panna.
Aga et siiski püüda seletada (kasvõi iseendale tulevikus, kui antud mälestus KUIDAGIGI tuhmuma peaks), siis hetkel on kell peaaegu 21. Teil on Eestis 13. Ja Perthis (mida ma kogu südamest igatsen) 19. Te ei saa kuidagi teada seda reaalajas, mida ma praegu kirjutan. Ilmselt tugeva hilinemisega, kui üldse, sest linnas ei ole internetti.. Õnneks telefonilevi on, aga kõneaeg on väga kallis.
But the thing is...
Me oleme Tullys, see on NA-s , Queenslandis. Pisikene linn, kus on üks main street ja palju poode sellel (lisaks pesumaja, hostel caravan park, ööklubi, söögikohad). Tundub nagu fine, aga tegelt ei ole. Elanikud on põhimõtteliseld 90% kõik farmitöötajad. Peamiselt asiaadid, aga on ka nt eestlasi, kes ei ela siin mitte sellist elu, millega mina harjunud olen. Suits, alkohol, varastamine, mant. S.o mõttes elu, mis on mulle sellises mõttes ikka väga kaugele jäänud. Inimesed korjatakse tööpäevadel linnast kella poole seitsme ajal hommikul busside peale (erinevaid banaaniistandusi on antud linna ümbruses nt 40 ) ning viiakse istandustesse/farmidesse kohale. Tööpäevad on enamasti 8- vahel 10-tunnised seega kella nelja-viie paiku tuuakse samade busside-maasturitega rahvas jälle linnna tagasi. Vanuselt on enamus siiski noored, ühte päris vanurit olen näinud, aga tema on Tully rikkaim mees ja omab siin pmst pooli poode (Ise on tugevalt 80 +). Kogu tegevus seisab ja peale töötamise ja joomise siin nagu polekski midagi teha. Eestlased on noored (kõik minust aasta nooremad või sama vanad) ning poisid. Nad on kõik väga sõbralikud ja aitavad ja on, aga..
Inimesed, kellega ma siia tulin, elavad pigem oma elu ning ma olen selles mõttes jäänud üksi, et mul olen mina ise ja minu tugev tahtejõud ja pidev enese motiveerimine. Ja kuigi see tuleb ilmselt teile üllatusena ja kõik mõtlevad “Mismõttes?”, siis tsiteerin ühe tüdruku sõnu “Sa õpid inimest alles siis tundma, kui Sa temaga koos elad-reisid”.
Jõudsime Tullysse eile õhtul, täna hommikul käisin pooled farmibussid läbi ning ainsa inimesena meie seltskonnast sain ka kohe tööle. Täna oli esimene tööpäev (mis sõnaotseses mõttes tappis, sest raskemat tööd kui istandustes... ei olegi ilmselt olema. Aga ma lihtsalt piitsutan ennast viimase piirini), kuid esimese palga saan alles järgmisel reedel. Kodu mul ei ole, sest hosteli eest ma maksta ei jõudnud. Magan meie autos, ma armastan seda valget Mitsut, tõsiselt... Ta on praegu ainus, mis mul üldse on. Mis on irooniline, sest hetkel olen ma kellegi Mike-i juures (keda ennast pole kodus), keda ma pole elusees näinud ning kelle juurde eestlased mind saatsid ja palusid enda sõbrannana tutvustada, sest nad läksid ise autoga linnast 23 km kaugusele randa grillima ja jooma. Ehk siis mul ei olnud ka enda ratastel kodu ja ma olin sunnitud täiesti võõra mehe koju minema, kes ilmselt saab šoki kui enda toast eest võõra naise leiab. Aga et hetkel teda ei ole, saan rahulikult Smilersi “Viimane” plaati kuulata ja klõbistada. Homme pean kella kuueks ennast bussipeatusesse vedama ja kohutavalt piinarikas tööpäev võib alata. Ma olen mõelnud alla andmisele (juba.) , ära minemisele.. Aga ma ei saa. Mul ei ole selleks ressursse. Ma elan elu, mida ma arvasin, et ma iial elama ei pea. Ma ei suuda selles väga positiivset näha, peale maastiku, mis mind ümbriteb. Linna ümbruses on kohe suured-suured mäed, paksult metsa täis (but as a side note: kuhu on keelatud minna, sest seal elavad mingid metsikud inimesed, kes lihtsalt tapavad Su ära). Kuid samas siin sajab sisuliselt 24/7 ning päikest pole ma veel näinud. Vihm on pigem udukas ning konstantselt on kraade üle 30. Õhuniiskuse % on ilmselt kuskile 80 kanti. Väga raske kliima ja kuna ajavahe on ka Perthiga, siis kõik see kokku tekitab jälle kohanemisprobleeme. Ma tean. et pean ajale aega andma ning rahulikult võtma, eeldama, et kõik loksub ise paika. Samas on ahvatlevad mõtted lihtsalt koguda raha ning lennata Melbourne’i. Ma olen harjunud teistsuguse eluga ja kuigi mul pole midagi selle vastu et bussipeatuse wc-s ühisduši all külma veega end pesta, autoistmetel magada ning konservube süüa, on tunne nii kuramuse nadi. Nagu mind oleks kuskile filmi pandud või tõsielusarja, kus ma pean hakkama saama ja televaatajate ees katsumustega silmitsi seisma. Sest täpselt selline tunne mul on, nagu mul oleks kuskil publik, kes lihtsalt saab puhtalt sellest meelejahutust, kui näeb mind võitlemas. “Ära kahetse midagi ja siiski kahetse kõike, sest kõike Sa ei jõua niikuinii”.
Viimane päev, õhtu, öö Perthis oli nii kohutavalt liigutav ja valus ja raske. Kuidas ma sain nendesse inimestesse ja sellesse majja ja olustikku nii ära kiinduda, ma ei kujuta ette. Jezza, Bruce, eestlased Perthis (Erkii!!!!) jt. Süda niutsub tagasi, aga ma tean, et ma ei lähe. Veel. 100 % kõik juhtub põhjusega. Mingil kuramuse põhjusel pean ma praegu selles 1-toalises kämpingumajas olema, selles väljasurnud linnas, teisel pool maakera. Iga päev on uus seiklus, iga päev juhtub midagi, mida oodata ei oska ning mis muudab kõike, kardiaalselt. U iga 2-3 tunnni tagant mõtlen Eestile. Eriti siis, kui istanduses selg nii meeletult valu teeb, või noaga sisselõigud kriim pidevast niiskusest kipitama kipub. Siis mulle meeldib mõelda sellest, mida Margit Beebiga parajasti teeb või kas Andres on juba ärganud või kas Kaidi näeb ikka öösel mingeid paranormaalseid asju või kas Meelika tervis on juba paremaks läinud ning mida te kõik av-l teete. Ja vahel ma mõtlen, et mis te kõik siis teete, kui ma tagasi olen. Kui palju midagi muutunud on ja kas te üldse ootategi mind siis veel enam. J
Ma ilmselt lõpetan nüüd ja lähen magama. Mike jõudis koju. Oh kui hea oleks, kui sellel madratsil oleks linad. Või alustuseks kasvõi padi ja tekk. Aga pole mõtet viriseda. Ma sain siin elektri ja siin on konditsioneer ja mul on töö ja ma olen iseendal olemas. Olukord on sitt, a see on meie tuleviku väetis. Musid, ma tulen varsti tagasi ja olen ikka sama Päm edasi, lihtsalt ma oskan teid nüüd veel rohkem hinnata. Need, kes mind praegu Eestis nii palju toetanud ja aidanud on... Mul ei ole nkn sõnu teie jaoks. Ma armastan Teid.